Dokumendid > Ajalugu > Keskaeg > Keskaja arheoloogia

Keskaja arheoloogia

FLAJ.01.067

Õppejõud: Ain Mäesalu

Programm

1. Keskaja arheoloogia olemus ja allikad. Eesti keskaegsete muististe arheoloogilise uurimise põhietapid.

Uurib keskaja perioodi areheoloogiat, Eestis kokkuleppeliselt 13. sajandi algus (u 1225) kuni Liivi sõda. Allikateks ikka kaevamised. Muidugi ei saa unustada ka kirjalikke allikaid, millega antud perioodil tuleb tõsist koostööd teha.

Eestis keskaja arheoloogiat uuritud alates 18.-19. sajandist. Esialgu olid asjaarmastajatest baltisakslased, hiljem kunstiajaloolased. Arheoloogid hakkasid alaga tegelema alates 1970. aastatest (senimaani arusaam, et arheoloog peab uurima muinasaega, keskajast ju kirjalikud allikad olemas!). Tänapäeval on keskaja arheoloogiast saanud vaata et Eesti populaarseim arheoloogiaharu. Seda tuleb ka kõige rohkem ette: päästekaevamised linnades. Vaata ka: [1]

1920-1940 tegelesid arheoloogid üldiselt vaid muinasajaga. Keskaeg jäeti ajaloolastele, objektid kunstiajalooalstele. Erandina kaevati külakalmeid. Kjellin ja Freymuht kaevasid Toomkirikut Tartus. Ehitustööde juures oli kohati asjaarmastajatest uurijaid, näiteks Tartus Nikolai Stange. Linnustega tegeles Armin Tuulse.

2. Keskaegsed linnused, nende erinevad liigitusvõimalused.

Eestis levinud vabakujulised ringmüürlinnused, tornlinnused, kastellid ja konvendihooned. Muud keskaegsed kaitserajatised.

Vabakujulised ehk loodusliku kavatisega

Kõige tuntum Otepää, mida on ka kõige rohkem uuritud. Piiskopilinnus juba 1224, hävis 1396 paiku. Palju huvitavaid leide, näiteks Otepää püss. Pealinnus oli mäe kõrgeimas osas, madalamal eeslinnus. Kas oli esmalt tornlinnus? Selle kohta otseseid andmeid pole. Ka müüride jooks pole päris selge, on ilmselt mitu korda ümber ehitatud. Hooned asetsesid kohe välismüüri vastas, olles ilmselt müüri osaks.

Karksi - suure eeslinnusega loodusliku kavatisega linnus, arheoloogilisi kaevamisi läbi viidud vähe, võib-olla oli ka muinaslinnus seal.

Helme - 110x70 m, looduslik kavatis, maakivide ja telliste segu, tõenäoliselt nagu Karksigi juba 13./14. sajandi vahetusest. Seda pole ka eriti kaevatud, v-b oli sealgi muinaslinnus.

Tartu - piiskopilinnus rajati 1225, 1230.-teks oli juba valmis. Pealinnus asetses eestlaste muinaslinnuse koha peal, üle vallikraavi (seal praegu Püssirohukelder) viis sild. Idatiiba täiendati veel 16. sajandil.

Tornlinnused

Kiiu torn, Vao linnus. Veel võisid olla: Viljandi, Paide, Narva, Otepää, Vastseliina jne. Alati on aga kahtlused ja ükski oletus pole otsest kinnitust leidnud. Ka Kiiu ja Vao olid ilmselt ulatuslikumad kui ainult üks torn. Puitkindlustused ümber? Vajab veel uurimist.

Kastellid

Rooma-aegsed kaitserajatised, Eestis alates 13. saj lõpust. Tallinn, Narva?, Põltsamaa jne. Hiljem laagerkastell: suure eeslinnusega, kuhu sai majutada vägesid.

TD4W9B mgdqpyvvghlu, [url=http://gtmzgmoftlfw.com/]gtmzgmoftlfw[/url], [link=http://nebcqolpmyle.com/]nebcqolpmyle[/link], http://odkdtixyyqfi.com/

Muud rajatised

Olid mere poolt: n puuvaiad, ketid, tõkkesillad, uputatud laevad ja kastid. Suured muldvallid, mis võisid teatud territooriumide piiridel olla, muuhulgas ka Liivimaal. Sealt siis üks läbipääs, milelt sai tolli võtta. Ka veetõketel sageli see tähtsus.

3. Keskaegsed linnad.

Lääne- ja Põhja-Euroopa linnade kujunemise põhietapid.

Skandinaavias on välja toodud 3: 8.-10., 10.-12. ja alates 12., kui tekkisid pärislinnad. Lääne-Euroopas hakkasid linnad uuesti tekkima millalgi 8.-9. sajandi paiku vist. Üldiselt turukohad, sageli üliku poolt loodud ja linnaõigusedki antud. Sageli ei teata, kuidas linn täpselt alguse sai ja miks ja kas mõnda asulat pidada linnaks või mitte. Enamasti peaks linnal olema raekoda, kirikud, kivimajad ja linnamüürid. Müüri aga alati ei olnud,. näiteks Rakverel vist polnud.

Eesti linnade kujunemisprobleemid.

Mis oli enne sakslaste tulekut? Kas aolinnad ja kui, siis millised? Langi teooriad selle kohta (Kui vana on Tallinn?). Üksikprobleemid: Tallinn, Tartu, Haapsalu, Pärnu jne. Igal kohal oma unikaalne topograafia jne.

Linnade üldplaanid.

Kuidas oldi Lääne-Euroopas ja Saksa idaaladel? Loodud linnad olid kindla põhiplaaniga: täisnurksed tänavad ja nelinurksed kvartalid, kui oligi erinevusi, siis enamasti looduslikel põhjustel. Kesksel kohal turuplats, mis võis olla ka laiem tänav. Mõnikord oldi linnad ka ringikujulised, aga sisemus oli ikka pigem kandiline. Linnade osaline planeerimine algas Saksamaal 12. sajandi I poolel (n Freiburg, Lübeck). Täiesti plaanipärane 13. sajandil, kui see laienes idaaladele. Eestis väga plaanipäraseid linnu vist polnud? Kuid Tallinna ja Tartu üldkuju on suht sarnased.

Keskaegsed linnahooned

  • rõhtpalkhooned - rajati vast esimesena, Caune Riiast leidnud 96 tükki. Olid kivist poolkeldriga ja seinad rõhtsatest palkidest. Haakusid koerakaelkinnitustega, probleemiks see, et õõnsused võisid mädanema minna. 5x5 m oli hoone suurus. Katus surus palgid hästi kokku. Sellised hooned olid Läänemere idakaldale tüüpilised. Maja ees veel auk, et koguda voolavat vett. Rõhtpalkmaja pidas hästi talvekülma. Tavaliselt oli vist 1-ruumiline.

Tartus leitud Botaanikaaia alalt 3x3 m rõhtpalkhoone. Eestist on muidu selliseid vähe teada. Ehk Haapsalust vaid?

  • nurgapostidega - selle seinte peal olid horisontaalpalgid, mis ei lasknud konstruktsioonil laiali vajuda. Olid vist töliste majad: väiksemas ruumis koldekoht, kus käis söömine ja töötamine, suuremas oli ahi, seal ka magati.

Tartust leitud selline 3,7x3,8 m hoone. Sees keriserusud ja höövelpink.Põliskruntidel. Ohverdati maja alla loomi, villa, leiba ja pihlakariste.

  • sõrestik- ja fachwerkhooned - olid veidi hilisemad. Sõrestikhoone koosnes tapitud nurkadest ja sõrestikpalkidest, mille vahele topitud laudu. Olid suuremad kui rõhtpalk- või posthooned.

Vahvärkhoone: oli edasiarendus. Sõrestikuvahed täideti tellistega. Oli tunduvalt tulekindlam. Riias 1293 lubati neid ja kivimaju ehitada. Olid ka 2-krodsed ning Riias suurim 8x11 m.

Tartu vanim vahvärkhoone 1320.-test teada.

  • kivimajad. Hakati ehitama 13./14. sajandi vahetusel. Esialgu väikesed ja pigem laohooneteks, elati endiselt puuhoonetes miskipärast. Ka kivimajade all olid poolkeldrid.

Hiljem tulid diele-dornse hooned ehk kaupmeestehooned. Deiel oli eesruum, kus kolle mantelkorstnaga, dornses oli magamisruum, kus ka ahi. Etikud olid enamasti diele ees, kuid need lammutati 19. sajandil. Kaunistustega sambad maja sees.

Linnuse- ja linnahoonete küttekolded

Esialgu olid suured saviahjud, ent ka tellistest ja maakividest. Leivaküpsetusahjud olid vist siis enamik. Alla võis olla laotud telliseid või paeplaate, et salvestada sooja. Ahju ees tihti puust kast, kuhu kogunes süsi. Koldeasemed olid 1,5x1,5 m tavalsielt.

Hüpokaust- ehk kalorifeerahi. Alates 14. sajandist, sai väga populaarseks, keskaegne keskküte. Põhiskeem sellinel, et ahi keldris, põrandas augud ja nende kaudu köeti. Kerishüpokaust oli veelgi võimsam kui tavaline. Kütteruum võis asetseda ka väljaspool hüpokausti ennast.

Pottahi tuli alates 13. sajandi lõpust juba. Algselt väikesed, potisuurused olidki ja nende ümber miskipärast ka mõikad. Sai äkki ühest kohast teise tõsta?

Tornahjud tulid alates 15. sajandist, nende peal kahlid, mida kaunistati. Plaat- ja nišškahlid, millest esimesed enam levinud.

Keskaegsete linnade infrastruktuur: tänavad, veevarustus, jäätmekastid

Veevarustus sõltus looduslikest oludest: näiteks Tartus tuli allikatest, Tallinnas aga ehitati kanal (Härjapea jõest). Veejuhtmed üldiselt puust. Majade all võisid olla kaevud (keldrites), aga ka veetünnid. Oli ka vesiveskeid, mis vett pumpasid.

Jäätmekastid olid esialgu puust ja nad jäeti maa sisse, hiljem kivist ja neid tühjendati. Asusid majade all või siis hoovis, peale võidi ehitada rajatisi (majakesi).

Tänavad sillutati esialgu palkidega, hiljem kiviga (15. sajandist, harva ka 14. sajandist). Tartust teada 5 kivikihti, kohati ka 7.

Õigusmõistmisega seotud rajatised

Ennekõike siis raekoda, kus raad koos käis? Muidugi ka häbipostid, võllad jms. Kuritöö ja karistus keskajal: see on päris intrigeeriv värk.

4. Keskaegsed kloostrid.

Tallinna Püha Katariina ja Püha Miikaeli, Pirita, Padise, Rakvere ja Viljandi kloostrid arheoloogilise uurimistöö andmetel. Kloostrite leiuaines.

Kloostritest ülevaade Jaan Tamme raamatust "Eesti keskaegsed kloostrid".

Padise klooster

Rajati alates 1305 majanduspaiga asemele, pühitseti aga alles 1448. Sekulariseeriti 1559. Liivi sõja ajal oli linnus, siis mõis kuni 20. sajandi alguseni.

Klausuuri ehitamine lõpetati tõenäol 1425. Kirik oli kahekorruseline, allpool asusid krüptid ja moonaruumid. Keldris ka hüpokaustahi. On oletatud esialgset kabelit kloostri lõunaosas, aga 2000. aasta kaevamistel ilmnes, et tõenäoliselt seda siiski ei olnud, tegemist on majandusruumidega. Klooster oli üpris tugevalt kindlustatud: kirde- ja edelanurgas asetsesid arkebuusitornid, kiriku küljes veel konsoolitorn. Ilmselt 15. sajandi lõpus ehitati veel ka suur väravatorn. Linnuse ümber oli ka vallikraav.

Kirik ise oli ebatavaline, tsistertslastele üldiselt mitteomane, sest osa altareid asus ka keldris. Hoone ise lihtne: ühelööviline. Majanduslik tagamaa ulatus kloostrist üpris kaugele, aga vahetus läheduses olid näiteks kalatiigid.

Kloostrit on uurinud Raam, Alttoa jt.

Püha Miikaeli klooster (Tallinnas)

Esialgu võis selle kohal asuda püha Ventseli kabel, mis ruudukujuline. 1249. aastast hakati kloostrit ehitama. Polnud kuigivõrd reeglipärase kujuga, ilmselt linnasoleku tõttu. Ainult kirdenurk on täisnurkne. Kirik ehitati kabeli kohale ja jäi klausuurist lõunasse, mis üpris ebatavaline. Oli kahelööviline. Hoonete võlve toetasid Tallinnale ebareeglipäraselt ümarsambad.

Klausuuri pole vist korralikult välja ehitatud, ristikäik on vaid idatiival tuvastatud. 15. sajandi jooksul olulised ümberehitused: kirik avaraks kahelööviliseks ja rajati ka massiivsed 12-tahulised tugipiilarid. Kirikus oli ka nunnaderõdu, mis muutis selle suuremas ulatuses kahekorruseliseks. Katuse lääneviilul oli ulgtorn(?!), kus käisid kellad.

Refektoorium asetses esialgselt põhjatiibvas, hiljem läänetiivas, mis oli kloostri viimane juurdeehitus. See oli ebareeglipärane ega ulatunud korralikult põhjatiivani, seega lõplikku suletust ei tekkinud. Probleemiks oli ilmselt juba varem ehitatud abtissimaja. Ka seda kloostrit köeti hüpokaustiga, varem aga asetses põhjatiivas suur leivaküpsetusahi mantelkorstnaga.

Kloostri juures oli ka palju majandusalu: koplid, heinamaa, õunaaed jne. Majanduslik võimsus ja suured privileegid tekitasid tülisid linna ja aadlikega. Luteri usk tuli kloostrisse 1543, kui see luterlikuks hoolekandeasutuseks muudeti. Kloostrist lubati ka lahkuda, kudi see keelati 1598. Klooster kestis kuni 1629. aastani, mil viimane domina (emand) suri. Siis anti hooned üle loodavale gümnaasiumile (Gustav Adolfi oma). Hiljem ehitati kloostrit väga ulatuslikult ümbwer, kuid üllatuslikult palju on siiski ka säilinud, eriti esimesest korrusest. Tamm ise on vist seda uurinud.

Püha Katariina klooster (Tallinnas)

Sellenimeline oli ka Tartus, naistsistertside oma. Sellest aga v vähe teada. Lisaks asus Tartus ka frantsisklaste ja dominiiklaste klooster.

Tallinna dominiiklaste Püha Katariina aga ilmselt kuulsaim klooster Pirita järel ja ka suhteliselt palju uuritud. Dom-d tulid Tallinna 1229 või 1239. Esialgu olid Toompeal, all-linna kolisid alles 1262. 1264 paiku hakati vb ehitama, sest siis kinnitas kuningas Erik Klipping kloostri privileegid. Kloostri esimene kirik ehitati põhjatiivale, kuhu hiljem tulid teised ruumid. Uus kirik rajati lõunatiivale. See toimus 14. sajandi lõpul. Ehitati kolmelöövilise kodakirikuna (löövid küll eri laiusega, aga kesklööv ei olnud külgmistest kõrgem). Kirik võlviti 1414 paiku. Idapoolses osas on ka allkirik, kus paiknes raealtar.

Idatiib koos ristikäiguga on tänaseni säilinud. Seal asus kapiitlisaal ning selle kohal dormitoorium. Vana refektoorium oli ilmselt samuti seal, aga hiljem ehitati põhjaküljele uus refektoorium, mis tänaseks on küll hävinud: sinna ehitati Peeter-Pauli kirik. Läänetiib lammutati 1920.-tel, seal ilmselt majandus- ja ilmikute ruumid. Läänetiiva ees asetses jutluseplats, aga seda kasutati ka kalmistuna, nagu näitavad kaevamised. Hüpokaust oli küttekehaks.

Õues on säilinud kloostrikaev (või on hiljem taastatud?). 1525 kloostri tegevus lõpetati, hiljem oli kasutusel aida, püssirohulao jne-na.

Katariina kloostrit on kaevanud Tool-Marran.

Viljandi frantsisklaste klooster

Rajati 1466-1472 (Alttoa andmetel). Ilmselt ehitati varasema sakraalhoone kohale. Praegu on kloostrist alles ainult kirik, mis siis linnakirikuks ümber ehitatud. Klooster oli vastu linnamüüri lääneküljega. Linna pääses lõunast, läbi kiriku, ja põhjast. Kloostrielanikel olid erladi kongid. Teisel korrusel. Hüpokaust oli ainsaks asjaks, mis asus keldris. Ehk siis keldreid sisuliselt polnud. Majandusruumid ilmselt lääneosas, mida aga uuritud ei ole. Põhjas ja idas kloostrielanike ruumid, refektoorium põhja ja kapiitlisaal idas, nagu ikka. Kapiitlisaali köeti ka hüpokaustiga.

Viljandi klooster sekulariseeriti 1559. 1560 rüüstasid hoonet venelased, hiljem ehitati siis kirik ümber linnakirikuks ja muud hooned kadusid.

Rakvere klooster

Oli kõige uuem frantsisklaste klooster Eestis, rajati 1503. aasta järel. Tegutses Liivi sõjani, siis venelased hävitasid. Et klooster oli hiline ja Rakveres juba oli 2 kirikut, siis oli kloostrikirik ehk kabel mõeldud vaid kloostrielanikele ehk oi väike ja ilma altarita. Klausuurist on teada vähe, sest kaevatud on vaid ida- põhjatiiba ning endise kloostri peal on mõisahooned (praegu teater). Idas paiknesid ilmselt majandushooned, kirik oli osaliselt klausuurist väljaspool. Ilmselt rajasid kloostri kohalikud meistrid, kes just väga asja ei tundnud, sellest ka ebareeglipärasus. V-b oli kloostriala üpris ulatuslik, nagu osad läänest välja tulnud müürikatked näivad osutavat, kuid täpsemalt selle kohta miskit teada pole.

Pirita klooster

Rajati 15. sajandi alguses, 1431. aastaks ehitustööd sealmaal, et mungad-nunnad pühitseti ja klooster alustas e-v normaalset tegevust. Tegutses kuni Liivi sõjani, 1575 Ivan Julm rüüstas kloostrit, 1577 hävitati lõplikult. Siiski kasutati osasid kloostriruume veel II ms ajal kartulikeldritena ja kaervust võeti vett veel 1970. aastatel.

Pirita klooster vist Eesti võimsaim ja ka suht põhjalikult uuritud, Tamm ise on sellega tegelenud.

Kloostrikompleks koosnes kolmest iseseisvast, kuid siiski seotud ehituskompleksist: nunnade klausuur põhjas, vaimulike oma lõunas ja nende vahel olev kirik. Tulenevalt asukohast rikuti mitmeid Birgitta ordu reegleid, näiteks paiknes sissekäik läänes, mitte idas, nagu teistel Birgitta kloostritel. Kirik ongi kõige paremini säilinud osa varemetest. Ehitust alustati basiilikana, aga lõpetati kodakirikuna. Kiriku kooripoolne osa oli isoleeritud vaid kloostrielanikele, samuti asus seal nunnaderõdu ja pihiniššid.

Kiri9kut ühendasid klausuuridega ristikäigud. Olid kahekorruselised. Nunnadele oli 60 magamisruumi. Põhja pool oli veel eraldi haiglahoone. Idapoolne tiib oli ühekordne. Köök oli suur, asus idatiivas, mantelkorsten. Läänetiib jäi suures osas välja ehitamata, seal juba varem mingid hooned ees. Samas asus ka hüpokaustahi. Klausuure ühendas parlatoorium (kõneruum) kirikust idas. Vaimulike klausuurist on uuritud lõunakülge, kus asusid refektoorium koos abiruumidega, teisel korrusel aga dormitoorium.

Hüpokaustahje oli kloostril palju, seni on avastatud 13! Heakorraldus oli kloostril hea: paest laoti räästaalused kraavid, imbkaevud vihmavee ärajuhtimiseks ja lampkast abtissihoone juures. Läääneküljel paiknesid ilmikute, sulaste ja teenijate ruumid.

Kloostrite leiumaterjal

On leitud mitmeid majapidamisega seostatavaid leide. Näiteks pronks- ja raudkatelde osad, keraamikat (14.-16. sajand), huvitav on seejuures, et Piritalt on leitud meistrimärkidega nõusid suhtelsielt palju. Üheks huvitavaks leiuks on ka kolmejalgne praepann. Enamasti on huvitavam materjal tulnud välja just Piritalt, kus oli suurim klooster ja ka vist enim kaevatud.

Igapäevanõudest on enim leitud vaagnalaadseid nõusid, samuti erinevaid potte ja kausse, aga ka võitoos. Samuti amforalaadseid nõusid. Puust ja tinast nõusid pole leitud, aga tõenäoline on, et neid oli. Eriti siis puunõusid: nii treitud kui ka vitsiknõusid. Kiilapinnaga nõud on samuti esindatud.

Lisaks leidub kivikeraamikat: enamasti erinevad jooginõud. _Muuhulgas ka välipudelid! Pidulikel puhkudel kasutati Bartmannskruge- vanamehenäoga joogianumad, mis olid kaetud ka ornamentidega ja võisid kanda ka muid erinevaid kaunistusi. Neid päris palju leitud.

Leitud on ka klaasnõude katkeid, aga vähe. Rwenessansaja pudelid, kus väidetavalt hoiti viina, aga võib-olla ka muid vedelikke. Neljatahulised pudelid 15.-16. sajandist on esindatud Pirital ja Dominiiklaste kloostris. Ka peekrid ning kauslaadsed nõud.

Lisaks söögi-jooginõudele on ohtralt ka erinevaid nuge. On sööginoad, töönoad, "pasteedinoad" jms. Viimased uhkelt kaunistatud, enamasti elevandiluust. Ka nugade teritamise vahendeid leitud. Kahvleid leitud ei ole, va üks juhuleid Piritalt, misaga vist kloostriga seotud ei ole. Keskajal kahvlid üldiselt laiatarbekasutuses ka ei olnud. Lusikad olid lühikese varre ja laia kahaga, sest neilt võeti näppudega tahket toitu. Muidu kasutati puulusikaid, mida vist otseselt kloostritest leitud pole. Ülikud kasutasid ka pikavarrelisi lusikaid.

Pronkskraanid, mis käisid vaatide külge, on leitud Piritalt.

Õmblustarbeid: sõrmkübarad, nõelad (luust-pronksist), vardad, värtnakedrad jne. Samuti rätsepa- ja lambakäärid. Leitud ka haamreid ja üks müürikellu (Piritalt).

Hügieenirarvetest: kammid, kõrvalusikad (ka küünealuste puhastamiseks), pintsetid jms. Riiete kaunistamiseks erinevaid metallist nublakaid, muillest osad ka nööpide funktsioonis. Ka sõled, millega kinnitati riideid. Pandlad. Vöösirgid, mille külge kinnitati tööriistu. Erinevad ketid, mis tähistasid kohta katoliku kiriku hierarhias.

Ka ravitsemisvehndeid, nt kuppudepaneku komplekt. Ka nõud ravimite hoidmiseks (fiolad - klaasist katseklaasi moodi natuke, savinõud)=.

Viljandist on leitud malendeid. Täringuid on leitud mitmest kloostrist.

  • Mitmeid vaimueluga seotud leide: stiilused, kiltkivitahvlid ja krihvlid. Piritalt on mh leitud ka noodikirja (keskaegset)! Ka erinevaid raamatufragmente, mis metallist enamasti: lukkumid, nurgikud jne. Lukkumiankrud: need, ille külge kinnitus raamatu pealmine kaas. Mh on säilinud ka kloostriraamatuid: näiteks Oleviste raamatukogus. Ka raamatu kaitsenuppe ja naaste.

Palverännuga seoses on avastatud mitmeid paljundusplaate: seal peal püha stseen näiteks Maarjaga, Jeesusega, pühakutega. Neid sai siis vist endale paljundada, kui kuskil palverännul oldi käinud? Enamasti olid keraamilised, aga ka vasest (Piritalt). On leitud ka kammteokarbi poolikuid, mis palveräünduri märgiks, kauriteekarbid ja korallist palvekeed. Samuti plavehelmed ja talismanid.

Munkadel-nunnadel ka sõrmused, mis selgelt sümboolse tähendusega: naised kui Jeesuse "pruudid", meestel aitas lugeda palveid, võis olla ka talismaniks jne. Ka reliikviad: Piritalt leitud nõiteks pühaku käsi, mis mässitud kuldbrokaati. Dominiiklaste kloostrist on teada 12 neitsist pühaku hõbedast pead, mida aga leitud pole. Oli ka pisiskulptuure: enamasti pühakud. Ka kellukesed ja kuljused, mis võisid riiete küljes olla vms.

5. Keskaegsed külad ja nende hoonestus.

Suitsutoad ja rehielamud

Suitsutuba pärineb juba muinasajast, selliseid leitud linnustelt. Oli rõhtpalkidest, lahtise kerisahjuga, suits tuli seega tuppa. Esialgselt võis olla saun? Seal elati, pesti, tehti süüa jne.

Rehielamu oli selle edasiarendus. Õigemini pandi kaks asja kokku: elukoht ja viljakuivatuskoht. Kas oli seotud Liivi sõjaga? Paistab, et kujunes siiski juba varem. Koosnes jahest ruumist: rehetoast ja rehealusest, Põhja-Eestis oli ruume ka rohkem. Seinte all võisid olla kivid, põrand võis olla sillutet paega. Reheahi oli suur ja mida aeg edasi, seda suurem. Võis asuda eri kohtadel.

Majandushooned: suveköögid, saunad, aidad, keldrid, loomalaudad

Suveköögid, saunad, keldrid ja loomalaudad. Nende kohta on vähem materjali, kui põhihoonete kohta. Aga eks suveköök oli midagi püstkoja sarnast, kolle keskel. Saun oli suitsusaun ilmselt. Mõnikord ka elumajaga koos, Läänemaal. Aitu oli erinevaid: riietele, lihale, viljale. Saaremaal oli ait kui õuekamber. Keldrite asemel pigem majapidamislohud, hiljem kartuliaugud. Korralikud keldrid tulid vist alles 19. saj ja seaotud mõisatega. Laudad muinasajast, näiteks Lõhaverest, kus lambalaut. Kaevud olid puu- või kivivooderdisega, algselt vist puu. Teed võisid kohati olla sillutatud.

gWk912 phytvzoqiaxx, [url=http://ikhjeoljntze.com/]ikhjeoljntze[/url], [link=http://bvcpotfpednq.com/]bvcpotfpednq[/link], http://sdcpwkukeflw.com/

6. Keskaegsed leiud.

Linnadest on leitud mitmesuguseid asju:

  • vitsiknõud: olid puulaastudest ja tõmmati puuvitstega kokku. Olid kas taaraks, või hoidmiseks või ka joogianumateks (kõrgemad).
  • Kivist valamisvormid - ilsmelt erinevate asjade
  • Treitud puunõud - neid leiumaterjali seas vähe - kas ei säili hästi?
  • Peeruotsad
  • Savinõud, keraamika - eriti 16. sajandist. Nii kohalikku kui ka välismaist.
  • Mesilasvahakettad - äritseti nendega nt Tartus, kus ametnik määras nende kvaliteeti
  • Nahkjalatsid ja nende puust vormid
  • Veneetsia klaasi tükid, mis võivad pärineda 13. või 15.-16. sajandist. Seal peal on ka meistrikrijad, mis Itaalia 13. sajandi allikatest vist teada. Ehk siis peekritükid. Tartust vist teada ka üks e-v täielik (Tartu peeker). Peekri peale maaliti enamasti pühakuid ja usutegelasi, harvem ka ilmikuid.

Eksami sooritamiseks on vaja eelnevalt esitada referaat, mille teema tuleb õppejõuga eelnevalt kooskõlastada.

Kohustuslik kirjandus:

  • Erki Russow, Heiki Valk, Arvi Haak, Anton Pärn, Ain Mäesalu. Medieval Archaeology of the European context: Towns, Churches, Monasteries and Castels ¬– Archaeological Research in Estonia 1865–2005 Estonian Archaeology 1. Tartu University Press 2006, 159–192 (selle eestikeelne variant on ka TÜ arheoloogia õppetooli koduleheküljel: http://www.arheo.ut.ee/07EA1Russowjt.pdf ).
  • Jaan Tamm. Eesti keskaegsed kloostrid. Tallinn. 2002.
  • Kalvi Aluve. Eesti keskaegsed linnused. Tallinn, 1993.

Soovitatav kirjandus:

  • K. Alttoa, J. Tamm. Glimpse at Research into Historic Towns in Estonia. Current Results and Perspectives. – PACT 37. Estonia: Nature, Man and Cultural Heritage. Proceedings of a Round Table held at Tallinn, at the Estonian Academy of Sciences, April 1991. Co-editors: T. Hackens, V. Lang and U. Miller. Rixensart, 1992, 63–76.
  • A. Lavi. Asulakohad 13.-17. sajandi talurahvaehitiste ajaloo allikana. -Eesti Arheoloogia Ajakiri, 1, 1997, lk. 84-144
  • A. Pärn. Linnade teke Eestis – mõningaid historiograafilisi aspekte. – Keskus ja tagamaa. Muinasaja teadus, 11. Tallinn, 2002. Lk. 351-390.
  • J. Mäll, E. Russow. Kohalik ja importkeraamika Tallinnas 1200–1550. – EAA, 2000, 4: 2, 120–128.
  • A. Mäesalu, R. Vissak.. On the older topography of Tartu. – The Medieval Town in the Baltic: Hanseatic History and *Archaeology II. Proceedings of the third and fourth seminar, Tartu, Estonia 12th–13th June 1999 and 8th–10th June 2000. Ed. by R. Vissak & A. Mäesalu. Tartu, 2002, 145–163.
  • A. Pärn, J. Tamm. Estonia. – Report on the situation of urban archaeology in Europe. Strasbourg, 1999, 71–79.