Dokumendid > Ajalugu > Kissinger

Kissinger

Ehk Henry Kissinger: "Diplomaatia".

Läheneb asjale puhtdiplomaatilisest küljest (erinevalt Hobsbawmist, kes püüab haarata kogu inimkonnaga juhtunut 20. sajandi jooksul). Kuidas riigid välispoliitikat ajavad, mis on nende motiivid ja KES seda teevad (ta ise ka ju sealjuures oluline asjapulk). Imetleb kõige enam vast Bismarcki, kes suutis luua päris hästi toimiva jõudude tasakaalu Euroopas, ent mille siis ta järglased armutult ära lörtsisisd, mis viinudki siis esimese maailmasõjani. Samuti USA presidendid muidugi, enamik ikka üleihead ja võimekad, eriti aga TR, WW, FDR ja Nixon (oli tema ajal välisminister)!!! Reaganisse suhtub üpris irooniliselt (see ütles, et nii Bismarck kui ka Gorbatšov ehitasid plaanimajandust). NL-i vastu on USA joont hoides leppimatu, seetõttu ka kõik riigijuhid halvad, enim peatub Stalinil, keda peab küllaltki võimekaks manipulaatoriks ja jõutasakaalumänguriks. Tema vastaspool demokraatiamaailmas on muidugi Chruchill. FDR on idealistlik tüüp, et Kissinger ise on puhas realist, siis ei saa tolle välispoliitikaga kuigivõrd nõustuda, pigem näib pooldavat Churchilli joont. Kennan (pikk telegramm, ohjeldamispoliitika) meeldib talle ka. Wallace, see imelik vend, kes arvas, et NL-ga tuleb sõber olla, talle eriti ei istu. Pikalt-laialt lahkab Vietnami teemat ja järeldab, et sõda oli algusest peale kas väga raskesti võidetav või hoopis võimatu võita, sest USA pold valmis seal väga palju välja panema, samas kui Põhja-Vietnam võitles põhimõttel kõik või mitte midagi (ehk kompromissid olid võimatud). Hoolimata USA sagedasest ristisõdija-retoorikast on tegelt temaga võimalik kompromissile jõuda, väidab Kissinger. Aga muidugi oleks tema arust parem, kui USA määratleks selgelt oma rahvuslikud huvid, deklareeriks neid ning ei topiks end igast mõttetutesse kohtadesse mingite ideaalide kaitsmise eesmärgil või ettekäändel (väga tihti tsiteerib J Q Adamsit: Ameerika ei peaks minema välismaale koletisi otsima, keda maha lüüa). On osav ja kaval diplomaat, kahtlemata ei ütle kõike välja, mida teab või arvab. Enda osa ka väga suureks ei puhu.