Dokumendid > Ajalugu > Keskaeg > Kõrgkeskaja poliitiline ajalugu

Saksamaa

Saksi dünastia

Valitsesid Saksamaad (alates 962 Saksa-Rooma) 919-1024 Tugevdati kuningavõimu ja pandi alus keskaegsele Saksa-Rooma suurriigile.

Heinrich I (v. 919-936)

Saksi hertsog, kes valiti Saksamaa kuningaks. Tugevdas kuningavõimu. Vallutas hevelid ja daleminsid. Nende aladel loodi Nordmark (Põhjamark, hiljem Brandenburg) ja Meissen. Rajas ida- ja lõunapiirile linnuseid kaitseks ungarlaste vastu ning moodustas turvistatud ratsaväe, võitis ungarlasi 933.

Lechi lahing 955

Saksamaa väed võitsid ungarlasi. Pärast kaotust Lechi all ungarlased enam rüüsteretki ei teinud.

Otto I (v. 936-973)

Võitles hertsogite suure võimu vastu toetudes kirikule, annetas kirikule maad, andis õigusi, vabastas piiskopid allumisest hertsogile (piiskopid allusid kuningale). Lõi hertsogkondade süsteemi segamini ümberjagamiste ja jaotamiste teel. Jagas õukonnaametid hertsogite vahel (need nüüd kuningale truud). Franki hertsog lauaülem, Lotringi hertsog kojaülem, Švaabi hertsog joogiülem, Baieri hertsog talliülem. Otto ajal algab misjonitöö lääneslaavlaste hulgas, luuakse Magdeburgi peapiiskopkond. Tema ajal algas sakslaste idakolonisatsioon lääneslaavialadele.

936-937 kindlustas idapiiri markkrahvkondade süsteemiga. 938 lõi tagasi Ungari. 938 vallutas Burgundia. 939 Frankimaa, Lotringi, Mainzi peapiiskopi ning Otto venna Heinrichi ülestõus, mille surub maha Švaabimaa hertsog Hermann -Frankimaa liideti kuninga maadega. 941 Heinrichi nurjunud vandenõu. 950 Tšehhi sai Otto vasalliks. 955 purustas Lechi lahingus ungarlased. Tegi kolm sõjakäiku Itaaliasse: 1) 951-952 – sai langobardide kuningaks, kuid kohalik Itaalia kuningas Berengar II säilitas oma võimu Otto vasallina 2) 961-965 päästis Kirikuriigi Berengar II käest. Krooniti Rooma keisriks – sellega algas Saksa-Rooma keisririik 3) 966-973 edutu võitlus Bütsantsiga, viimane tunnistab Ottot keisrina.

Otto II (v. 973-983)

Abiellus Bütsantsi keisri tütrega. Ajas Itaalia poliitikat ja üritas luua Saksa suurriiki. 980 üritas vallutada Pariisi. 980-983 sõjakäik Lõuna-Itaaliasse saratseenide ja Bütsantsi vastu. 982 sai saratseenide käest pähe. 983 suur slaavlaste ülestõus, sakslased kaotasid alad Elbest idas.

OTTO III (sünd 980; valitses kuningana 983-1002; keisrina 996-1002)

Kuni 995 valitsesid tema ema Theophanu ja vanaema Adelheid. 996 vallutas Rooma, pani paavstina ametisse oma nõbu ja krooniti keisriks. Jättis Saksamaa unarusse ja üritas taastada Rooma suurriiki. (Suri sõjakäigul roomlaste vastu malaariasse.)

translatio imperii

Keisririikide järgnevus. Kõigepealt oli Babüloonia, siis meedlased ja Pärasia, siis makedoonlased-kreeklased, pärast seda roomlased. Siis kreeklased (Bütsants), seejärel frangid (Karl Suur ja Karolingid), siis langobardid (9. sajandi lõpp ja 10. sajandi I poole Itaalia “keisrid”). Alates Otto I on võim Saksamaal.

Translatio imperii mõiste tähendas võimu, kultuuri ning inimkonna juhtrolli kandumist idast läände. Selles peitus usk Euroopa arengusse. (XIV sajandi inglased arvavad, et imperii on jõudnud nendeni).

renovatio imperii romanorum..

..on Otto III bulla aastast 998, millega ta kuulutab Rooma impeeriumi taastatuks. Rooma sai pealinnaks, millest pidi valitsema kogu keisririiki Galliast Slaavimaani. Rooma paavst Silvester II toetas Otto III – kirik ja keiser ühendasid jõud Rooma impeeriumi taastamiseks. Samas aastal 1000 tunnustas Otto III Poola ja Ungari iseseisvust. Otto III suri aastal 1002, enne kui “uus Rooma” jõudis valmida.

Ottode reichskirche

Keiser läänistas vaimulikele mittepärilikke lääne, sai vaimulikud oma vasallideks ja kindlustas nii nende lojaalsuse riigile. Vaimulikud allusid otse keisrile (nn riigivaimulikud), mitte hertsogitele või paavstile. Vaimulikud saavad riigiametid – muutuvad riigivõimu tugevdavaks ametkonnaks, täielik immuntieet (vabahärrast kirikufoogtil ka kohtuvõim), mille eest peavad piiskopod tasuma koormisi (2/3 riigi sõjaväest ja maksudest). Kirikust saab Saksamaa ühtsuse tagaja. Tühjaks jäänud kirikulääne ei pidanud keiser uuesti läänistama, vaid hoidis neid enda käes ja sai nii lääni tulud. Ottode reichskirche oli investituuritüli põhjuseks.

Ottode renessanss

Tugevama keskvõimuga keisrid (kolm Ottot) üritasid taastada antiigiaegset kunsti ja kultuuri. Uuenduste periood nii maaharimises, toitumises (oa, läätsede ja herne kasvatamise algus) kui ka kaubanduses.

Franki ehk Saali dünastia..

..valitses Saksa-Roomat 1024-1125. Nende ajal oli keskaegse keisrivõimu kõrgaeg. Liitsid Saksamaaga Burgundia. Tekkisid tülid keisri ja paavsti vahel, paavstivõimu tugevnemise tõttu.

Heinrich IV (v. 1056-1106)

Kuni 1066 valitsesid regendid. Võitles vürtside võimu vastu toetudes alamaadlile, ministeriaalidele ja linnadele. 1075 surus lõlikult maha saksimaa ülestõusu. 1076 ei nõustunud paavsti dekreediga ja kuulutas paavsti tagandatuks. Paavst tagandas Heinrichi ja viskas kirikust välja. Seetõttu langes Heinrichi reputatsioon Saksamaal ning 1077 valisid sakslased uue kuninga. 1777 tegi Heinrich palverännaku paavsti residentsi Canossasse (seisis legendi järgi kolm päeva lumes) ja kahetses pattu. Seejärel kuni 1080 kindlustas ta oma võimu Saksamaal. 1080 pandi Heinrich uuesti kirikuvande alla. 1083-85 sõjaretk Itaaliasse, pani võimule vastupaavsti, kes kroonis ta keisriks. 1090-1097 uus sõjaretk Itaaliasse.

Nimetas ametisse vastupaavste. II Itaalia sõjakäigu ajal tekkis temale tugev opositsioon Saksamaal. 1104 kuulutati Saksamaal rahu. 1106 Heinrich tagandati.

Heinrich V (v. 1106-1125)

Tema ajal jätkus investituuritüli. 1110-1111 I sõjakäik Roomasse, vangistas paavsti ning säilitas investituuriõiguse. 1112 pani paavst ta kirikuvande alla. 1117 Heinrich vallutas Rooma linna ning pani ametisse vastupaavst Gregorius VIII (1118-1122). 1122 tegi paavstiga kompromissi (Wormsi konkordaat). 1124 ründas ta Prantsusmaad, kuid löödi tagasi

investituuritüli

Vältas 1075-1122 ja lõppes kompromissiga, kus Ottode reichskirche süsteem kadus.

Oli lahkarvamus Saksa-Rooma keisrivõimu ja paavstivõimu vahel. Keiser nimetas ametisse oma riigi vaimulikud -- seesama Ottode reichskirche süsteem -- reformivad paavstid aga ei tahtnud enam seda lubada: keelati preestrite abielu, vaimulike kohtade ostmine ja last but not least ilmalik investituur -– vaimuliku ameti võis anda vaid paavst. Paavst Gregorius VII (1073-1085) nõudis, et ilmalik võim lõpetaks sekkumise vaimulikesse asjadesse ja tunnustaks, et vaimulik võim on ilmalikust kõrgem, sest paavst on jumala ametikandjatest kõrgeim. Ja edasi, et ilmalikud valitsejad olid troonil jumala arumust, jumala esindaja oli aga paavst.

Sündmuste käik:

• 1076 jaanuar: keiser kuulutab paavst Gregorius VII tagandatuks. Vastuseks paavst tagandab keisri ning viskab ta kirikust välja;
• 1076 oktoober: Saksa hertsogid otsustavad, et kui keiser aasta jooksul kirikuvandest ei vabane, siis ta tagandatakse;
• 1077 15.-28. jaanuar: Heinrich IV seisis kolm päeva lumes Canossas paavsti residentsi ees -– paavst andis talle andeks ning vabastas ta kirikuvande alt;
• 1080: Gregorius VII paneb Heinrich IV taas kirikuvande alla, Heinrich laseb valida vastupaavstiks Clemens III (1080-1100);
• 1084: Heinrich IV vallutas Rooma ning lasi end Clemens III keisriks kroonida;
• 1084: Saksa väed piiravad paavst Gregorius VII, too kutsub appi Lõuna-Itaalia normannid, kes vabastasid Rooma ning (tõenäolselt paavsti meelehärmiks ka) rüüstasid selle;
• 1085: Gregorius VII suri, Heinrich IV kuulutas välja jumalarahu;
• 1094: paavst Urbanus II (1088-1099) suutis Rooma linna vastupaavstilt tagasi saada;
• 1095: Clermonti sinodil uuendati ilmaliku investituuri keeldu.
• Heinrich IV II Itaalia sõjakäik (1090-1097) tõrjutakse tagasi gvelfide, welfide, Toskaana hertsogi ning keisri poja Konradi abiga. 1104 kuulutati üldine rahu.
• 1110-1111 Heinrich V tungis Itaaliasse, tegi paavstiga (Paschalis II (1099-1118) Sutri lepingu -– Heinrich V loobus ilmalikust investituurist, kirik loobus pärast Karl Suure valitsemist saadud läänidest. Heinrich krooniti keisriks. Samuti kõrvaldati võimult vastupaavst Silvester IV.
• 1111 Heinrich V võttis paavsti vangi, ning paavst pidi tunnustama Heinrichi õigust investituurile;
• 1112 visati Heinrich V kirikust välja;
• 1118 Heinrich seadis ametisse vastupaavst Gregorius VIII (1118-1122);
• 1122 Wormsi konkordaat lõpetab investituuritüli.

Wormsi konkordaat..

..saavutati 1122 aastal. See oli paavsti ja keisri kompromiss. Läänistavate varade ja vaimuliku ametikoha eristamine: keiser annab piiskopile ilmaliku võimu tunnused ja paavst vaimuliku võimu tunnused. Piiskopid valitakse kanoonilistel valimistel keisri või tolle esindaja juuresolekul. Selle kompromissi tõttu kadus Saksamaal Ottode reichskirche süsteem, millele sealne keskvõim toetus –- seega kuna keisri võim vähenes, siis hertsogite ja feodaalide võim suurenes. Samal ajal sai Kirikuriik ja paavst Saksamaa alt sõltumatuks.

sacredotium et imperii.

Sacredotium ehk vaimulik võim (selle pea oli paavst); imperium ehk ilmalik võim (seda juhtis keiser). Keisri ja paavsti vaheline konflikt ülemvõimu pärast Euroopas vältas peaaegu kogu kõrgkeskaja, mille lõpptulemusena saavutas ilmalik võim ülekaalu.

welfid ja staufenid

Welfid oli Baieri vürstisuguvõsa, kelle käes oli ka Saksimaa, sõdisid Staufenitega võimu eest Saksamaal, ainuke Welfi soost keiser Otto IV valitses (1198-1218). Staufenid olid keisriteks (1137-1208 ja 1208-1254). Sisevõitluse ja keskvõimu nõrkuse tõttu suurenes tunduvalt hertsogite võim, Saksamaal hakkas tekkima feodaalne killustatus. Staufenite aegse Saksamaa suur territoriaalne ulatus oli tingitud ebaõnnestunud sisepoliitikast, mistõttu keisrid suundusid välisvallutustele. Staufenid allutasid keisritena kogu Itaalia. Samas tegeles aadel (Welfide juhtimisel) lääne-slaavlaste ja Baltikumi allutamisega. Aadli poolt vallutatud alade feodaalriigid olid küll Saksa-Rooma vasallid, kuid faktiliselt iseseisvad. Welfide ja Staufenite sisemised võitlused kestsid 1127 - 1254 ehk siis kogu aeg kui Staufenid valitsesid.

Friedrich I Barbarossa (v. 1152-1190) Staufen..

..kelle emaks oli Welf (mistõttu oli Saksamaal rahu). 1154-55 I sõjaretk Itaaliasse - krooniti keisriks. 1155-1162 II sõjakäik Itaaliasse: 1158 Roncaglia riigipäev (vt Itaalia). 1159 tekkis kirikulõhe, Friedrich toetas vastupaavst Victor IV-d (1159-1164). 1163-64 III sõjakäik Itaaliasse, võitlus Verona linnade liiduga keisri vastu. 1166-1168 IV sõjakäik Itaaliasse, Itaalia linnad lõid Lombardia Liiga. 1167 vallutas Rooma ning andis võimu vastupaavst Paschalis III (1167-1168) – Kirikuriigist sai Saksa-Rooma võimualune. 1174-78 V sõjakäik Itaaliasse. 1177 Veneetsia rahu – vaherahu Lombardia liigaga. 1180 Friedrich tunnustas õiget paavsti Alexander III ja kaotas ülemvõimu Kirikuriigis. 1180-1181 kodusõda Heinrich Lõviga, kelle keiser pagendab. 1183 Konstanzi rahu Lombardia liigaga – Itaalia linnriigid saavutasid teatava iseseisvuse. 1184-1186 VI sõjaretk Itaaliasse, abiellus Sitsiilia printsessiga. 1187 liit Prantsusmaaga –algas Stauenite ja Kapetingide liit Welfide ja Anjoude (Plantagenetid) vastu. Friedrich Barbarossa hukkus III ristisõjas.

Tema aktiivne Itaalia poliitika jättis Saksamaa unarusse, mis tõigi kaasa hertsogite tugevnemise. Hertsogid tahtsid vallutada slaavlasi, samas kui keisrid üritasid hõivata Itaaliat – sellest tekkisid vastuolud. Friedrichi Itaalia poliitika ebaõnnestus –Lombardia liiga linnad iseseisvusid, samuti ei suutnud ta paavsti oma kontrolli all hoida. Tema abielu Sitsiilia printsessiga tõi ta pojale Heinrich VII-le ka Sitsiilia trooni.

Heinrich Lõvi (v. 1142-1180,suri 1195) Welf

Saksimaa hertsog 1152 sai Baieri hertsogiks. Pidas ristisõdu vendide vastu.1166 moodustasid teised aadlikud ta vastu liiga, kuid ei suutnud teda alistada. 1176 keeldus abistamast keisrit Itaalia sõjakäigus. 1178-1180 toimus tema vastu protsess. H Lõvi kohtu ete ei ilmunud – ta pandi riigivande alla. 1180 võttis keiser talt kõik ta valdused. 1180-1181 kodusõda H Lõbi ja keisri vahel, H Lõvi sai tagasi oma pärusvaldused, kuid pagendati Inglismaale. 1194 leppis ta keisriga ära.

Philip von Schwaben (v. 1198-1208)

Švaabi hertsog, päritolult Staufen. Valiti keisriks. Kodusõda Otto IV-nda vastu. Kodusõja ajal suurenes taas päritava aadliku tähtsus – seetõttu keskvõim nõrgenes. Paavst hõivas osa keisririigi maadets (Spoleto, Ancona ja Toskaana. Philip oleks kodusõja võitnud, aga mõrvati.

Otto IV (v. 1198-1215)

Ainuke Welfist keiser. 1198-1208 kodusõda. 1201 loobus õigustest läänist ära lõigatud aladele. 1209 loobus ta Wormsi konkordaadis. 1209 vallutas Rooma, krooniti keisriks. 1210 paavst pani ta kirikuvande alla. Saksamaa kuningaks valiti Sitsiilia kuningas Friedrich II. Sõdis paavsti toetajatega (prantslaste ja Friedrich II-ga).1213 kinnitas paavstile 1201 ja 1209 tehtud järeleandmisi. 1214 kaotas Bouvines lahingu (vt. allpool).

Taani poliitika Põhja-Salsamaal 12.-13. saj

Üritati allutada Läänemere lõunarannikut. 1180-1219 hõivati Pommeri, Väike-Pommeri, Holstein ja Põhja-Eesti. Samuti oli Läänemere kaubandus skandinaavlaste käes. 1227 sai Taani kuningas Valdemar II Võitja Põhja-Saksa aadlike liiga käest lüüa ja kaotati need valdused.

Friedrich II (v. 1215-1250)..

..oli Sitsiilia kuningas, Friedrich Barbarossa pojapoeg. Tänu Otto IV kaotusele Bouvines lahingus sai Friedrich 1215 Saksamaa kuningaks, hiljem ka keisriks. Lõi Sitsiilias tugeva keskvõimuga riigi, samas kui Saksamaa jäi feodaalselt killustatuks. 1220 andis Saksa vürstidele suured õigused: raha vermida, makse ja tolle võtta, linnu rajada, kohtuvõimu. Linnade liidud keelas ära. Saksamaa killustus feodaalvaldusteks ja linnadeks. 1228 krooniti Saksamaa kuningaks Heinrich VII (1228-1232), sest Freidrich valitses Sitsiilias. 1232 ilmalikele vürstidele samad territoriaalsed õigused kui vaimulikele vürstidele.1232 Heinrich tõstis keisri vastu mässu ning Friedrich pidi Heinrichi tagandama ja vangistama.

1220 krooniti ta keisriks, lubas paavstile, et läheb ristisõtta, kuid lükkas seda edasi. 1227 pani paavst ta kirikuvande alla, seetõttu korraldas ta VI ristisõja (1228-9) ja krooniti aasta hiljem Jeruusalemma kuningaks. 1226-1237 sõda Lombardia Liigaga (Itaalia linnriigid), Friedrich allutas linnad riigile. 1230 leppis paavstiga ära ning vabastati kirikuvande alt – paavst sai Sitsiilias eriõigused. 1239 pani paavst ta kirikuvande alla,1245 kuulutas paavst ta ketseriks ja tagandatuks. Loomulikult säilitas ta oma võimu siiski edasi. 1221-1231 Sitsiilia ümberkorraldamine modernseks ametkondade, seadusandluse, riigi monopolide ja rahandusega riigiks. 1231 Melfi konstitustioon – Sitsiiilia seadused. 1254-1278 interreegnum – Saksamaal puudus nii kuningas kui ka keiser.

habsburgide esiletõus

1278 Rudolph von Habsburg valiti Saksamaa kuningaks. Ta liitis oma lääniga Austria. 1308 kaotasid Habsburgid keisritrooni, kuid hakkasid abielude ja diplomaatia abil oma pärusvaldusi pidevalt suurendama.

Heinrich VII (v. 1308-1313)

Luksembrugi dünastia. Valiti Saksamaa kuningaks. Tegeles veel Itaalia poliitikaga. Vallutas Rooma, krooniti keisriks ja suri Itaalias.

Ludwig IV (v. 1313-1347)

Sõdis võimu pärast Friedrichi von Habsburgi ja tolle poja Leopoldiga. Paavst pani ta kirikuvande alla, kuid sellel ei olnud enam mõju. Keisrivõim ei sõltunud enam paavstist

Karl IV (v. 1347-1378)

Tšehhi kuningas ja Saksa-Rooma keiser. Arendas Tšehhimaad, eriti Praha linna (Karli sild on tema auks tehtud). Andis välja kuldbulla.

kuurvürstid

Kolm vaimulikku ja neli ilmalikku vürsti, kellel oli õigus valida keiser, hiljem nende hulk kasvas. Tšehhi kuningas oli ka kuurvürst.

kuldbulla 1356

Selle järgi on kuurvürtsidel ainuõigus valida Saksamaa kuningat Ühtlasi on kuningaks valitud isik ka Rooma keiser (kroonida tuli ta siiski Roomas).

Sigismund (v. Saksamaad 1410-1437)

Oli Ungari kuningas, sõdis türklastega. 1410 valiti Saksa-Rooma keisriks. Õhutas Konstanzi kirikukogu kokkukutsumise, kus hukati usureformaator Jan Husi - seetõttu algasid Tšehhis Hussiitide sõjad

Friedrich III (keiser 1440-1493, saksa kunn 1440.1486) Habsburg

Oli viimane Saksa-Rooma keiser kes krooniti Roomas. Andis saksa kiriku vabaduse paavstile tolle toetuse eest. Oli halb valitseja, ignoreeris mässe ja ei suutnud kaitsta oma pärusvaldusi.1486 loobus valitsemisest, kuid jäi tiitli poolest veel keisriks

Maximilian von Habsburg ja tema Burgundia abielu (Kuningas 1486-1519; keiser 1493-1519)

1477 abiellus Burgundia Maryga ja sai Burgundia ja Madalmaad. 1482, kui Mary suri, andis ta Burgundia Prantsusmaale, kuid säilitas Madalmaad. 1486 sai Saksamaa kuningaks. 1491 liitis Habsburgide valdustega Ungari ja Tšehhi. 1499 kaotas sõja Šveitsiga ja Šveits sai de facto, kuigi oli de jure Saksa-Rooma koosseisus. Võistles Prantsusmaaga Itaalia vallutamise üle. Naitas oma poja Joannaga Hulluga (Kastiilia ja Aragoni pärijanna)

Šveits

1291 EIDGENOSSENSCHAFT JA ŠVEITSI TEKKIMINE. 1291 sõlmisid kolm metsakantonit (Schwyz, Uri ja Unterwald) Igavese Liidu (Eidgenossenschaft) kaitsmaks ühiselt oma vabadust Habsburgide eest. Sellega liitusid hiljem teised kantonid ja tekkiski nn. Šveitsi riik.

Itaalia

KEISRIVÕIM JA ITAALIA Keisrid üritasid allutada Itaaliat ja taastada Rooma maailmariiki. Itaalia linn- ja väikeriigid olid kaubandusega jõukaks saanud ja soovisid iseseisvust.

RONCAGLIA RIIGIPÄEV 1158 Keiser Friedrich I Barbarossa nõuab, et iseseisvunud Itaalia linnriigid annaks tagasi riigilt hõivatud valdused ja õigused , pani linnadesse keiserlikud asehaldurid (maksukogujad). Linnriigid kaotasid omavalitsuse.

LOMBARDIA LIIGA: Põhja-Itaalia linnriikide liit kaitseks Friedrich I-se eest 1167-1191 ja 1232-1237. Lombardia Liiga võitis keisrit ja saavutas iseseisvuse. 1191 läks liit laiali. 1226 tuli liiga taas kokku Friedrich II vastu, kes allutas selle 1237

GVELFID JA GIBELLIINID. Itaalia poliitilised parteid 12-15 saj. Kujunesid välja 12. sajandil Konrad III Hohenstaufeni (teda kutsuti Waibilingiks) ja Baieri Heinrichi (Welf) vahelise konflikti kaudu. Itaalias: gvelfid toetasid paavsti ja gibelliinid keisrit. Nende omavaheline võitlus mõjutas kohalike poliitiliste juhtide valimist.

ITAALIA LINNRIIGID. Vahemerekaubanduse pealt rikastuvad iseseisvad linnriigid tekkisid umbes 11.-12. saj. Nendele oli iseloomulik vabariiklik või aadlivabariiklik valitsuskord.

NORMANNID LÕUNA-ITAALIAS. u 1050 tungisid normannid Lõuna-Itaaliasse. Paavst tegi nendega liidu ja lasi normannidel vallutada Bütsantsilt kogu Lõuna-Itaalia ja Sitsiilia. Seal rajasid nad oma riigid (Sitsiilia, Apuulia ja Kalaabria). 12 saj. algul liideti Lõuna-Itaalia Sitsiilia kuningriigiga

MELFI KONSTITUTSIOON 1231 Sitsiilia kuningas ja S-R keiser Friedrich II koondas kokku Sitsiilias kehtivad seadused – loodi ametkonnad, seadusandlus, riiklik monopol ja otsesed ning kaudsed maksud

KONRADIN Sitsiilia kuningas 1254-1258. Friedrich II pojapoeg. Nõustus saama paavsti vasalliks. 1258 Manfred kukutas ta Sitsiilia troonilt. 1268 üritas ta Sitsiilialt Anjou Carlolt tagasi vallutada, vangistati ja hukati. Ta oli viimane Hohenstaufen.

MANFRED (Sitsiilia kuningas 1258-1266)Friedrich II sohipoeg. 1254 alustas Regnos paavstivastast mässu. 1258 haaras Sitsiilia trooni. 1266 vallutas Anjou hertsog Carlo paavsti toetusel Sitsiilia ja tappis Manfredi

ANJOU CARLO. (Sitsiilia kuningas 1266-1282; Napoli kuningas 1282-1285) Anjou hertsog, kes vallutas Sitsiilia riigi ja kuulutas end kuningaks. 1268 hukkas Konradini. Tekitas sitsiillastes vastumeelsust, sest tõi saarele prantslastest garnisoni. 1282 kukutati ta Sitsiilias Sitsiilia vesperi ajal. Säilitas võimu Lõuna-Itaalias, kus kuulutas välja Napoli Kuningriigi. Pidas seejärel sõda Sitsiiliaga Sitsiilia vesper 1282 Prantslastest garnisonist ja kõrgetest maksudest tüdinud sitsiillased hakkasid Lihavõtte esmaspäeval mässama ja tapsid prantslastest sõjaväelased. Anjou Carlo kaotas võimu Sitsiilia saare üle, Sitsiilia kuningaks kutsuti Manfredi pärija Aragoni Pedro III Aragoni dünastia It-s. Sitsiillased kutsusid enda kuningaks Aragoni kuninga Pietro. Sellest alates jäi Sitsiilia saar Aragoni dünastia kätte (kusjuures Sitsiilia kuningad ei olnud enamasti Aragoni kuningad). 15. sajandil sattus Sitsiilia Aragoniga personaaluniooni. 1504 sai Hispaania (Aragoni ja Kastiilia) kuningas Fernando oma kätte ka Napoli kuningriigi.

PIETRO I (Aragoni kuningas (Pedro III)1276-1285;Sitsiilia kuningas 1282-1285) Manfredi pärija, valiti sitsiillaste poolt Sitsiilia kuningaks. Kaitses saart Anjou Carlo rünnakute eest.

Prantsusmaa

Hugh Capet (987-996)

Pariisi krahv, kes valiti Prantsusmaa kuningaks. Kaitses oma trooni kiriku abil ja ka sõjaväega. Suutis saavutada teatava korra oma riigis. 988 kroonis ta oma poja kaaskuningaks.

kapetingid

Prantsuse kuningadünastia 987-1328. Kapetingidel oli kombeks troonile asudes võimalikult ruttu kroonida kuningaks ka oma poeg, et jätkuks Kapetingide dünastia võim. Nende ajal kujunes lõplikult välja feodaalkord. Kuningas valitses tegelikult vaid oma domeeni, seetõttu hakkasid Kapetingid tasapisi teisi feodaalvaldusi oma domeeniga liitma. Nii muutus killustatud Prantsusmaa aegamisi tsentraliseeritumaks riigiks. Nende võimu ajal sai Prantsusmaast tugev kuningriik. 1328 suri viimane Kapetingist kuningas Charles IV ilma järglasteta -- see põhjustas Sajaaastase sõja alguse, kuna troonile pürgisid nii ingluse Plantagenet'id kui prantsuse Valois'd.

Louis VI Paks (valitses 1108-1137)

Allutas domeenis tegutsenud röövelparunid. Sai investituuri reguleerimisega paavsti toetuse. 1109-1135 sõda Inglismaaga. 1124 lõi tagasi Saksa-Rooma.

Saint Denis' abt Suger (suri 1151)

Louis VI nõuandja, ehitas üles Prantsuse keskvalitsuse. Sõlmis suhted kuningavõimu ja rüütliordude vahel. Asendas kuningas Louis VII Püha, kui too oli II ristisõjas.

Philippe II Auguste (v1180-1223)

1181-1186 sõda Burgundia, Champagne ja Flandriaga, liitis alasid domeeni. Oli algul Richard Lõvisüdame liitlane. 1189-1191 osales III ristisõjas, lahkus seal enne Richard Lõvisüdant.1202 kuulutas Inglise kuninga John Maata reeturvasalliks (John maata abiellus ühe oma vasalli kihlatuga) ja vallutas tema läänid Prantsusmaal. Niiviisi suurendas ta domeeni kahekordseks. 1209 algas ristisõda albilaste (usulahk Lõuna-Prantsusmaal) vastu, selle käigus allutati ka ketseriteks kuulutatud templirüütlid.

Bouvine'i lahing 1214

Prantsuse kuningas Philippe II Auguste võitis Inglismaa, Flandria, Boulogne ja Saksa-Rooma ühendväed kindlustades nii Prantsusmaa tugevuse. Selle lahingu tulemusena kaotas keiser Otto IV oma võimu Saksamaal ja suri järgmine aasta.

Prantsuse riigiaparaadi tsentraliseerimine

Asendas õukonna aadlikud keskklassist nõuandjatega. Nii tulid nende käest vabanenud läänid kuningale tagasi. Alamad olid seetõttu truumad, kuna kunigas oli nende senjöör. Ülemkohtu (parlament) asutamine. Asutati ametnikkond, kes esindasid kuningat riigi erinevates osades. Algas otsene maksustamine, koostati riigieelarve.

Pariisi parlament

oli kuningriigi ülemkohus, sellel oli õigus vaadata üle kuninga otsused ja panna veto.

albilaste ristisõjad 1209-1229

Albilased olid ususekt Lõuna-Prantsusmaal. Sõja ettekäändeks oli paavsti legaadi mõrvamine Toulouse krahvi Raimond VI paaži poolt. Ristisõdijad Simon de Monforti juhtimisel võitsid nii Toulouse krahvi, kui ka tema liitlast Aragoni kuningat, Pedro II (viimane hukkus Muret' lahingus 1213), ja allutasid Lõuna-Prantsusmaa (kuningale?). 1218 Simon de Monfort hukkus ja Raimond VI haaras oma alad tagasi. Sõjad jätkusid aastani 1229, mil tehti Toulouse ja kuninga vahel rahu. Nende sõdade käigus tapeti enamus albilasi ära ja usulahk hääbus.

Lõuna-Prantsusmaa allutamine kuningavõimule

Albilaste sõjaga sai kuningavõim Laungedoci. Toulouse hertsogi tütar abielus kuninga vennaga ja 1271 liideti ka Toulouse kuningadomeeniga.

Philippe IV Ilus (v1285-1314) ja Madalmaad

Flandria oli küll Prantsusmaa koosseisus aga toetas siiski Inglismaad. 1297-1299 sõda Inglismaaga, Philippe IV hõivas Flandria. 1302 algas seal mäss, Flandria jalamehed võitsid Prantsuse rüütleid Courtrai lahingus. 1303 loovutas Philippe Inglismaale Guyenne (endise Akvitaania), Inglismaa loobus toetusest Flandriale. 1305 allutas Philippe Flandria.

Philipp Ilus ja paavstid

1296 maksustas Philippe prantsuse kiriku, paavst keelas kirikul riigile makse maksta, Philippe keelas prantsuse raha paavstiriiki viimise. 1301 arreteeris Philippe paavsti legaadi, paavst kuulutas vastukaaluks paavsti ülimuslikkust kuninga üle. Philippe nõudis paavsti kukutamist ja laskis ta röövida, kuid rahvahulk vabastas paavsti. 1305 asus ametisse uus, prantslasest paavst. Tänu ebastabiilsusele Rooma linnas suutis Philippe ta meelitada resideeruma Avignoni, kus paavst oli Prantsuse kuninga mõju all.

Templiordu likvideerimine

Pärast viimaste valduste kaotamist Pühal maal (Akko 1291) oli Templiordust saanud vaid kamp võimsaid pankureid. Nende moraal oli alla käinud, kuid raha oli neil palju. 1295 läks prantsuse kuningakassa Templiordu kätte (riik oli neile võlgu). 1307 lasi Philippe kõik templirüütlid arreteerida süüdistatuna ketserluses. 1311-1312 paljud rüütlit põletati tuleriidal. Ordu saadeti paavsti käsul laiali. Templiordu varad sattusid aga Prantsuse kuningale. Samuti kustutati kõik riigi võlad Templiordule.

Generaalstaadid

Keskaegne seisustekogu Prantsuse kuninga juures. Sinna kuulusid esindajad kolmest seisusest, igal seisusel oli vaid üks hääl. Kutsuti esimest korda kokku 1302, et toetada Philipp IV võitlust paavstiga. Esimesed generaalstaadid toetasid kuninga otsust, muud valikut neile ei jäetud.

Edward III troonimine

Inglismaa kuningas Edward III oli Philippe IV ilusa tütrepoeg, seetõttu oli tal õigus Prantsuse troonile. Teine troonipretendent oli Philippe Ilusa vennapoeg Philippe de Valois.

Sajaaastase sõja algus

Sõda algas 1337, kui Prantsusmaa hakkas toetama Šotimaad Inglismaa vastu.1340 hävitasid inglased prantslaste laevastiku. Sõja alguses kaotasid prantsuse rüütliväed mitu lahingut järjest inglise rahvavägedele. Inglise troonipärija nn. Must Prints juhtis sõjakäike Guyenne.

Crecy lahing 1346

kahekordse ülekaaluga prantsuse rüütliväed kaotasid inglaste vibumeestele. Otse pealetungile asunud rüütlid notiti pikkvibude abil maha. Inglased kasutasid ka tulirelvi. Hukkus 3000 prantslast ja 100 inglast.

Potiers' lahing 1356

Inglise troonipärija Must Prints võitis Prantsuse kuninga Jean II Hea väed ja vangistas tolle. Seetõttu algasid Prantsusmaal sisemised vastuolud: Pariisi ülestõus (1357-58) ja Jacquerie ehk talurahvasõda.

dofään Charles ja Generaalstaaditide reform

Dofään Charles kutsus kokku generaalstaadid, kes nõudsid 4 piiskopist, 12 aadlikust ja 12 linnakodanikust koosneva valitava nõukogu moodustamist kuninga juurde ning kontrolli maksude laekumise ja rahavääringute üle. Dofään nõustus. Dofään Charles sai 1364 Prantsusmaa kuningaks Charles V-na. 1369 alustas ta taas sõda Inglismaaga ja vallutas varem kaotatud alad tagasi.

jacquerie

Suur talupoegade ülestõus 1358. Talupojad mässasid aadlike omavoli, kõrgete maksude ja pikaaegse sõja vastu. Väikesest konfliktis alanud mäss levis kulutulena üle Prantsusmaa. Mässu surus maha Pariisi kaptenkindral Navarra kuningas Charles II (mitte dofään Charles)

1360 Prantsuse-Inglise rahu

Edward III loobus Prantsuse trooninõudest ja sai ilma vasallivandeta endale ühe neljandiku Prantsusmaa territooriumist.

Charles VI (s1368, v1380-1422)

Sõda jätkus. 1389 tegi Inglismaaga rahu. 1392 läks Charles VI hulluks. Regendina valitses tema vend Louis d'Orleans, kuid tegelik võim riigis oli Burgundia hertsogil Philippe Julge (suri 1405). 1407 lasi Burgundia hertsog Jean Kartmatu Louis d'Orleans'i mõrvata.

Burgundia ja armanjakid

Kuna Bernanrd de Armagnac oli Louis d'Orleans'i äi, siis algas armanjakide ja burgundlaste vahel verine sõda. 1413 haarasid burgundlased Pariisis võimu ja korraldasid veresauna, dofään kutsus appi armanjakid, kes korraldasid omapoolse verevalamise. 1415 alustas Inglismaa, kodusõda ära kasutades, taas sõda Prantsusmaa vastu. 1418 vallutasid burgundlased linna tagasi, dofään põgenes Bourges' ja kuulutas end regendiks. 1419 dofään tappis Burgundia hertsogi Jean Kartmatu. Seetõttu meelestus Burgundia Prantsusmaa vastu.

Azincourti laahing 1415

Inglismaa vibukütid võitsid (taas) vihmasel lahinguväljal mudasse vajunud prantsuse rüütleid. Prantslastel 7000 langenut.

Prantsuse-Inglise rahu 1420

Inglismaa kuningas ja Burgundia hertsog sõlmisid rahulepingu Charles VI naise juuresolekul. Dofään kuulutati pärimisõigusetuks, Inglismaa kuningas Henry V sai prantsuse troonipärijaks. Sõda dofääni ja armanjakkide vastu.

Orleans'i piiramine 1429

Inglismaa ja Burgundia väed piirasid Orleans'i linna. Prantsuse väed Jeanne d'Arc'i juhtimisel vabastasid Orleans'i piiramisrõngast. Tegemist oli prantslaste murdepunktiga Sajaaastases sõjas.

Charles VII (dofään, kuningas 1429-1461)

..põgenes Boruges'i (1418), kui Burgundia vallutas Pariisi ja kuulutas seal end regendiks (teda toetasid armanjakid). 1419 kohtus burgundia hertsog Jean Kartmatuga ja lasi tolle tappa. 1420 võeti talt trooni pärimise õigus. 1422 kuulutasid armanjakid ja kirik ta kuningaks. 1429 krooniti Reimsis kuningaks -- 1435 leppis ära Burgundiaga. 1453 Sajaaastane sõda lõppes võidukalt.

Jeanne d'Arc (1412-1431)

Talutüdruk, kes nägi ilmutust ja pidas end Prantsusmaa päästjaks 1429 sai ta dofään Charles VII jutule ning murdis Orleans'i piiramisrõnga. Järgmised võidud tõid talle tohutu populaarsuse. 1430 eemaldati ta peaväe juhtimiselt. 1430 sattus ta burgundlaste kätte vangi ja põletati nõiana.

Saja-aastase sõja lõpp 1453

Pärast Jeanne D’arc’i saavutasid prantslased sõjas edu ning 1453 vallutati üks viimaseid inglaste valdusi Guyenne. Sõja lõpuks jäi inglastele Prantsusmaal vaid üks valdus – Calais.

Louis XI (v1461-1483)

Võitles edukalt suurfeodaalidega. 1467-1477 sõjad Burgundiaga, mille ta lõpuks allutas. Rajas tugeva tsentraliseeritud kuningriigi. Pidas sõdu Aragoniga. 1482, kui Burgundia Mary suri, andis Maximilian kuningale Burgundia ja Picardia ja Artois.

Hiliskeskaegne Burgundia

1361 suri Burgundia hertsogite liin välja, Burgundia liideti kuningriigiga. 1363 sai Burgundia hertsogiks Prantsuse kuninga vend:

Phihlippe Julge (1363-1404)

Oli Prantsusmaa tegelik valitseja 1392-1404. 1382 surus maha mässavad flaamid.1384 sai abieluga Flandria, Artois ja Nevres’. 1384 sai Saksa-Rooma keisrilt lääniks Franche-Comte ehk Burgundia markkrahvkonna.

Jean Kartmatu (1404-1419)

1407 lasi mõrvata Louis D’Orleansi ja alustas sellega sõja Armagnac’iga. 1413 korraldas Pariisis veresauna.1415 Inglismaa taasalustas sõda Prantsusmaaga. 1418 hõivas Pariisi. 1419 tapeti kohtumisel dofään Charles VII-ga.

Philippe Hea (1419-1467)

Korraldas kättemaksuks isa eest 1420 Prantsuse-Inglise rahulepingu. Toetas Inglismaad sõjas dofääni vastu. 1435 läks sõjas Prantsusmaa poole üle. Allutas Madalmaad.

Charles Südi (1467-1477)

Juhtis 1461 aadlike liigat kuninga vastu. Oli viimane opositsioon tsentraliseeritud Prantsuse riigile. 1467-1475 sõda kuningaga. 1473 lõpetas Madalmaade allutamise Burgundiale.1475-1477 sõda Šveitsiga, hukkus lahingus Nancy all.

1477 sai Burgundia hertsogiks (abielu teel) saksa troonipärija Maximilian.

Inglismaa

Anglosakside riigid

Anglid ja saksid hakkasid tungima Inglismaale V sajandi keskel. Saksid vallutasid Lõuna-Inglismaa, Anglid Kesk-Inglismaa, jüüdid Kenti. Anglosaksidel oli komme valida endale ohu korral nn ülemkuningas. V-VIII sajandini kestnud sõjas allutati suuremosa britoonide riike (va Walesi riigid). Põhilised anglosaksi riigid olid Wessex, Essex, Sussex (saksid), Mercia, Ida-Anglia, Northumbria (anglid). 865. aastal algas taanlaste (germaanide) invasioon.

Alfred Suur (871-899)

oli Wessexi kuningas, kes tuli troonile taanlaste invasiooni ajal. 876-878 taanlaste rünnakud hõlmasid ka tema riiki (kuningas varjas end teatava aja soodes). 878 kogus ta armee ja vallutas taanlaste tugipunkti Wessexis ja tegi taanlastega rahu. Uuendas sõjaväge, ehitas laevastiku, tegi piirikindlustused, lasi koostada anglosaksi õiguse kogumiku. Tõlkis ladina ja vanakreeka keelest teoseid. Kasutas sõjas kreeklaste taktikat. 886 vallutas ta taanlastelt Londoni ja kuulutati Inglismaa kuningaks. 893 lõi tagasi taanlaste rünnaku.

Danelagh ehk Danelaw

oli 878-10. saj. ala Inglismaal (Ida-.Anglia, Essex, Northumbria), kus valitsesid taanlased ja kehtisid taani seadused. Danelaw moodustati 878 Wessexi ja taanlaste vahelise rahuga. Danelaw's puudus ühtne riik. See vallutati aegamisi Inglismaa poolt, viimane riik (York) langes 954.

Danegeld

oli Inglismaa kuninga Aethelred II (978-1016) poolt kogutud üleriigiline kõrge maks, millega üritati kaitsta Inglismaad taanlaste eest. 1013 vallutasid taanlased Inglismaa.

Knud Suur (1016-1035)

Taanlane, kes valiti inglise rahva poolt kuningaks, et vabaneda Danegeldist. Võttis vastu ristiusu. 1018 sai ta ka Taani trooni. Hakkas jagama välja feodaalvaldusi. Sõdis Rootsi ja Norraga. 1028 vallutas Norra ja lõpetas oma Põhjamaade impeeriumi moodustamise.

Edward Usutunnistaja (elas 1002-1066, valitses 1042-1066)

Aethelredi poeg, elas Normandias pagenduses. 1041 kutsus Inglise kuningas Hardekanut ta Inglismaale ja pärandas talle trooni. Valitses normannidest kaaskonna abil. Sattus vastuollu anglosakse toetava mõjuka Wessexi krahvi Godwiniga. 1052 aeti normannid Inglismaalt välja. 1062-1064 sõda Walesiga Oli väga jumalakartlik mees. Lasi ehitada Westminster Abbey. Pärandas trooni Godwini pojale Harold II-le. 1161 pühitseti ta pühakuks.

Inglismaa vallutamine normannide 1066.

Inglismaale tungisid (ühel ajal, kuid mitte koos) Norra ja Normandia. Inglismaa kuningas Harold II purustas Norra väed ja kiirustas seejärel normannide vastu. Ta kaotas Hastingsi lahingu normannidele, keda juhtis William Vallutaja. Normannid hõivasid kogu Inglismaa ja kehtestasid seal tsentraliseeritud kuningriigi (mandrieuroopa põhimõte minu vasalli vasall ei ole minu vasall Inglismaal ei kehtinud). Inglismaa õukonnakeeleks sai prantsuse keel, kuna normannid olid viikingi päritolu põhjaprantslased.

Domesday Book

1086 William Vallutaja poolt koostada käsitud üleinglismaaline uurimus, kuhu oli märgitud kõigi feodaalvalduste suurus ja nende aastane sissetulek, mille alusel sai muuta maksustamise seadust. Domesday Book'i alusel kutsus William Vallutaja kõik feodaalisandad enda juurde truudusevannet andma. Koosneb kahest köitest (nn Suur DB ja nn. Väike DB).

Plantagenetid

Anjou hertsogist Geoffroi Plantagenetist pärinev dünastia. Inglise kuningatütar abiellus Geoffroiga, nende poeg Henry sai 1154 Inglismaa kuningaks. Plantagenetid (ehk Anjou dünastia) valitses Inglismaad 1154-1399. Plantagenetid omasid suuri lääne Prantsusmaal (kogu Lääne-Prantsusmaa). Nende ajal oli keskaegse Inglismaa kõrgperiood. 13. saj. algul kaotati pool valdustest Prantsusmaal. Vastukaaluks allutati Wales ja püüti 14. saj algul vallutada ka Šotimaad. Saja aastase sõja ajal ülejäänud. 1399 tagandati viimane Plantagenet, võim läks üle Lancasteridele.

Henry II (valitses 1154-1189) reformid

Rajas kuningakohtu ja alalise kohtukoja Westminsteris. Kehtestas üleriigilise õigussüsteemi, mida võisid kasutada kõik vabadikud. Asendas vanad kohtupidamisviisid rahva poolt valitava vandekohtuga. Arvekojast sai rahanduskoda. Šerif jäi kuninga ametnikuks. Vaimulikud kohtud jäid kuningakohtust kõrgemaks.

Thomas Becket (elas 1118-1170)

Oli Henry II sõber. 1154 nimetas kuningas Henry II ta oma kantsleriks (peamine nõuandja). 1161 sai tast Cantebury peapiiskop, loobus kantsleri ametist. 1164 tekkis tüli kuningaga, kuna kuningas tahtis kehtestada kuningakohtu ülimuslikkust vaimuliku kohtu üle. Kuningas üritas Thomast murda, kuid too pages Prantsusmaale. 1170 nõustus Henry II Thomas Becketiga Cantebury katedraalis kohtuma, seal aga Henry tappis ta hoopis ära. 1173 sai Thomasest pühak.

Richard I Lõvisüda (kuningas 1189-1199)

1172 sai isa (Henry II) käest Guyenne hertsogiriigi. Pidas seejärel sõdu Henry II vastu (Richardit toetas Prantsuse kuningas Philippe II). 1189 sai ta Inglise kuningaks. 1189 asus ristiretkele (III ristisõda), oli Egiptuses võrdlemisi edukas (Jeruusalemma kuningriik taastati). 1191 vallutas ta Küprose ja rajas seal Küprose kuningriigi. 1192 võeti ta vangi, kuid pääses 1194 ja naases Inglismaale. Seal allutas ta oma despootliku regendist venna John Maata. 1197 ründas Walesi. Seejärel tungis ta Prantsusmaale ja sai seal surmavalt haavata. Jättis riigivalitsemise ministrite ja ametnike kätte. Tema ajal oli kõrged maksud, et tasustada ta sõjakäike.

Magva Charta Libertatum

Nn. Inglise põhiseaduse piibel. Magna Charta kinnitati 1215 aadlike ja kuningas John Maata vahelise sõja rahulepinguna. Sellega kinnitas kuningas parunite õigused (vastuhakkuõigus), selle põhjal on kõik isikud seaduse ees võrdsed (ka kuningas), valitseja peab alluma enda kehtestatud seadustele, maksumaksjad peavad olema nõus kehtestatud maksudega. See leping on üks tänapäeva demokraatliku korra alustalasid

Henry III (sünd 1207; valitses 1216-1272)

Soosi prantslasi, valitses pillavalt. 1217 toimusid mässud. 1224 -1259 sõda Prantsusmaaga, kaotas Poitou ja maad Angevinis. 1259 (Oxfordi provisioonid) parunid sundisid Henry III moodustama kuninga nõustamiseks ja valitsemise kontrollimiseks 15 parunist koosneva nõukogu. 1264 kuningas tühistas provisioonid. 1264-1265 kodusõda parunitega, 1265 kutsuti kokku parlament (piiras kuninga võimu).

Parlament

Kõige vanem siiamaani töötav valitsusorgan. Kutsuti esimest korda kokku 1265. Kuningriigi alamate (aadlikud ja linnade esindajad) esinduskogu kuninga juures. Algselt kutsuti Parlament kokku, kui alamad ei olnud seadustega rahul või kui kuningas tahtsi kehtestada uusi makse. Koosnes (alates 14. sajandist) kahest kojast: Lordide koda ja alamkoda (linnade esindajad). 14. sajandil hakkas Parlament saama suuremat võimu.

Edward II (1307-1327)

Sõdis Šotimaaga. 1315-1319 Iirimaa mässas. Ebakompetentne

valitseja. 1311 parunid sundisid teda moodustama 21 aadlikust koosneva nõuandva kogu. 1314 sai tegeliku võimu riigis Thomas Lancaster. 1322 võitis kuningas Thomas Lancasteri väed. 1326 kuninganna Isabella korraldas mässu, võitis kuninga väed ja sundis Parlamendi kuninga tagandama. Samal aastal Edward mõrvati.

Edward III (1327-1377)

1333 ründas Šotimaad. Omas šanssi saada Prantsuse kuningaks. 1337 algas Sajaaastane sõda Prantsusmaaga. Kuigi ta oli sõjas edukas, ei olnud riik kõige paremas olukorras. 1349-1350 piinas Inglismaad must surm, mis põhjustas majanduskriisi. 1360 tegi kuningas Prantsusmaaga rahu. Kuulutas Inglismaa paavstist sõltumatuks (alates 1213 oli Inglismaa formaalselt olnud paavsti vasall)1369 algas taas sõda, seekord olid prantslased edukad. Elu lõpul muutus ta seniilseks ja oli oma armukese mõju all.

lollardid ja 1381 ülestõus

Lollardid olid kirikut arvustav usuliikumine 14. saj. Pidasid Piiblit ainukeseks ususeaduseks. Nõudsid sotsiaalset võrdsust. 1381 valmistasid ette suure talupoegade ülestõusu Inglismaal. Ülestõusnud ründasid Londonit, kuid suruti seejärel maha. 15. sajandil algas lollardite tagakiusamine.

Lancasterite võimuletulek

1387 sai Henry of Lancaster Richard II vastase partei juhiks. 1399 tagandas parlament despootliku Richard II. Troonile valiti Henry IV Lancasteride suguvõsast. Alguses suruti maha.

Rooside sõjad 1455-1485

Inglismaa kodusõda Lancasteri dünastia ja Yorki dünastia vahel. Yorki dünastia pärines Edward III viiendast pojast ja nõudis 1455 Inglismaa krooni. Verine kodusõda, kus kasutati prantsuse palgasõdureid. Troon käis Yorki ja Lancasteri dünastia vahel käest kätte. Sõda lõppes Lancasteri pärija Henry Tudori võiduga, Inglismaal sai troonile Tudori dünastia

Bosworthi lahing 1485

Lancasteri troonipärija Henry Tudor maabus Walesis ja võitis kuningas Richard III väed. Henryst sai Inglismaa kuningaks Henry VII, algas Tudorite dünastia.

Viikingid

SKANDINAAVIA RISTIUSUSTAMINE JA RIIKIDE TEKE. Esimesed riiklikud moodustised olid juba enne viikingiaega (VI-VII sajandi Svea rike Rootsis). Riikide teke jäi põhiliselt siiski 9.-11. sajandil, esimesed neist olid ebapüsivad baseerudes maakondlikel tingidel. Esimesed misjonärid käisid Taanis juba 710, IX sajandi algul ristiti esimesed konungid (kuningad). Ristiusustamine oli vaevaline (mõnel pool sai Kristus muinasusu jumalaks) kohalike vastuolude tõttu. Tihti esines mõlemal pool vägivalda ja hävitamist. 865 hävitati kuningas Gormi poolt kõik, mis ristiusk Taanis saavutanud oli. Tõelist edu saavutati alles riikide ühendamise aegu, sest ristiusustamist võis kasutada ettekäändena paganlike alade hõivamiseks. Jüütimaa kuningas Harald Sinihammas (u. 940/50 – 985) ühendas Taani riigi ning võttis u. 960 vastu ristiusu. Tema järglased Sven Harkhabe (985-1014) ja Knud Suur (1018-1035) tõid Taanisse inglise misjonäre, viimase ajal rajati Lundi, Odenese ja Roskilde piiskopkonnad. XII sajandi keskpaiku jõudsid Taani tsistertslased, kes viisid ristiusustamise lõpuni. Norra ühendamine oli raskem: u. 872-u.933 valitses Harald Kaunisjuus, kes suutis riigi ajutiselt ühendada. Pärast tema surma algas julm võimuvõitlus ja kodusõjad, mis lõppesid u 970, kui Taani kuninga Harald Norra vallutas. 995 Olav Tryggvasson (suri 1000) vabastas Norra, tugevdas kuningavõimu nii palju, et talle allus kogu rannikuala. Ta oli kristlane, kes purustas paganausu templeid ja pühapaiku, kuid ei saavutanud suurt edu. Olav Püha (1015-1029) võimu tunnustati juba sisemaadel. Tema korraldatud misjon oli vägivallast edukam, kuid ristiusk levis laiemalt alles pärast tema surma.1028 langes Norra Taani alla. Iseseisva ühendatud Norra lõi Harald Hårdråde aastal 1047. Piiskopkonnad rajati Norras alles XII sajandil. Rootsi riik tekkis umbes 1000, kuningas Olof Skötkonungi ajal ning oli struktuurilt laialdase omavalitsuse ja iseseisva seadusandlusea maakondade (landide) liit. Kuningas oli valitav ning tema peamine ülesanne oli juhtida maakondade ühist sõjaväge.1008 võttis Olof Skötkonung vastu ristiusu, kuid riik misjonitööd ei ergutanud – kristlus eksisteeris võrdsena muinasusuga. Uppsala muinasusu tempel säilis aastani 1138, viimane ohverdamine oli seal 1084. XII sajandi lõpus loodi Rootsis piiskopkonnad ja Uppsala peapiiskopkond.

Taani

Eellugu. 1076 suri kuningas Sven Estridson, kes jättis järgi 15 poega ja 4 tütart( kusjuures kõik olid vallaslapsed), seetõttu toimusid Taanis 1076-1157 kodusõjad. Nende kodusõdade ajal vallutasid vendid 2/3 Taani aladest ja ka Rügeni saare.

VALDEMAR I SUUR (Taani kuningas1146/57-1182)1146-1157 troonisõjad Svend III ja Knud III. Ühendas Taani taas ühe isiku võimu alla. Tugevdas, koostöös kirikuga, keskvõimu. 1159 alustas ristisõda Läänemere lõunakaldal elanud slaavlaste vastu.1160-1164 sõdis koos Heinrich Lõviga vendide vastu. Tegi end Saksa-Rooma alamaks. 1168 vallutas Rügeni saare. Alistatud vendid ristiti (kui vaja siis sunniviisiliselt). Sõjas vendidega kindlustati ka Taani maismaapiir ja rajati kindlustusi. Muutis Taani kuningavõimu päritavaks. Tema peamiseks nõuandjaks ja toetajaks oli tema vend Absalon (Roskilde piiskop, alates 1178 Lundi peapiiskop). Ühest Absaloni poolt rajatud kindlustusest arenes hiljem välja Kopenhaagen. 1180-1181 vallutas osa põlu alla sattunud Heinrich Lõvi valdustest (Lübecki)

VALDEMAR II VÕITJA (Taani kuningas 1202-1241) Eelmise poeg. Alates 1188 oli ta Schleswigi hertsog, kellena ta vallutas Hamburgi ja Lübecki linnad ning Holsteini ja Mecklenburgi vürstiriigid. 1203 saarlased rüüstasid Lõuna-Rootsis. 1206 ründas Saaremaad. 1210 vallutas Väike-Pommeri, ründas Preislasi. 1214 vallutas Lauenburgi. Otsustas sekkuda ristisõdadesse Baltikumis. 1219 maabus Eestis Lindanise all ja allutas Põhja-Eesti. 1222 tungisid saarlased Saaremaale, kuid peksti sealt välja. 1223 sattus Valdemar II jahil olles sakslaste kätte vangi ja pidi vabanemiseks loovutama kõik võõrvaldused välja arvatud Rügeni saar ja Põhja-Eesti (see info on Põhjamaade ajaloost, mujal sellest juttu ei ole). 1227 kaotas Bornhövedi lahingu saksa vürstide vastu, kaotas kõik valdused Põhja-Saksamaal. 1227 Mõõgavendade ordu vallutas Taanilt Põhja-Eesti.1238 Stensby leping, kindlustas endale võimu Põhja-Eesti üle. Lasi koostada Jüütimaa seadustekogu ja “Taani hindamisraamatu”, kindlustas nii keskvõimu, korraldas seadusandluse keksvõimu alla ja parandas maksustamist. Pärast ta surma algasid Taanis segadusteajad.

TAANI INTERREGNUM 1332-1340. (vt ka Maailma Ajaloo atlas). Eellugu: Pärast 1282 alla kirjutatud Vordingborgi akti said aadlikud endale esinduskogu Danehof. Kuningas Kristofer II (valitses 1319-1332) oli täielikult aadlike mõju alla, kes sundisid teda, aastal 1320, Danehofi pidevalt eksisteerivaks nõuandekoguks nimetama. Hiljem aadel pagendas Kritstoferi ja too suri võõrsil. Pärast Kristoferi surma uut kuningat ei kroonitud. Võim riigis läks Danehofi kätte. Interregnumi perioodiks oli sakslaste mõju riigis kasvanud nii tohutult suureks, et taanlaste võimu all oli vaid üks Jüüti poolsaare maakond, kõikjal mujal võimutsesid sakslased (kaupmehed). 1332 toimus Skånes sakslaste vastane talupoegade ülestõus, mille järel taanlased Skåne Rootsile maha müüsid. Olukord riigis oli muutunud kriitiliseks. Seepärast otsustasid aadlikud troonile panna:

VALDEMAR IV ATTERDAG’i(valitses 1340-75) Hakkas riigi olukorda parandama. 1340 müüs Rootsile Hallandi. 1343 Jüriöö ülestõus Põhja-Eestis. 1346 müüs Põhja- Eesti Saksa Ordule. Sai niimoodi raha sakslaste väljatõrjumiseks Taanist. 1349 oli suuremas osas riigis taas kehtestatud Taani kuninga võim. 1349-1350 tabas Taanit katk. Valdemar konfiskeeris katku ajal omanikuta jäänud mõisad ja võttis tagasi kroonilt väevõimuga hõivatud alad. 1350-nendail ostis ta mõned alad Rootsilt tagasi. 1359 vallutas Rootsilt Skåne. 1360 Taani hõivas Gotlandi, seetõttu algas sõda Hansa liiduga (1360-1370). 1362 Hälsinborgi lahing – Taani võit, kuid sõda jätkus, sinna sekkus ka Rootsi (Hansa poolel). 1369 Hansa Liit võitis Skånes Taani vägesid.

STRALSUNDI RAHU 1370. Rahu mis lõpetas Taani ja Hansa liidu sõja. Hansa kaupmehed said Taanis vaba kauplemise õiguse, samuti hakkasid nad kaasa rääkima Taani troonile saavate isikute suhtes. Õiguste tagamiseks sai Hansa Liit 4 kindlust Skånes võis sai 15 aasta jooksul ¾ kõigist maksudest

Norra

HÅKON IV HÅKONSON (valitses 1217-1263) Lõpetas sisesegadused. Korrastas riigi valitsemist, seadis sisse kõrgeima riigiametniku (kantsleri) ametikoha, lasi moodustada riiginõukogu. Võeti vastu troonipärimisseadus – trooni pärijaks võib olla vaid kuninga seaduslikud pojad, vanimal pojal oli eesõigus troonile, kuningavõim pidi olema jagamatu. Tegi lepingu Novgorodiga (Põhjala esimene rahvusvaheline leping) 1261/62 Gröönimaa ja Island soostusid alluma Norra kuningale (mõlemal alal puudusid peaaegu täielikult sõjaväelased).Suri 1263 sõjaretkel Hebriidide saartele

MAGNUS V SEADUSTEANDJA (1263-1280). Tugevdas valitsust. Andis välja rahvusliku seaduste kogu, milles määras kindlaks linnade ja aadli õigused ja sõjaväeteenistuse korra. Kuningale kinnitati seadusandlikud õigused. 1266 müüs Šotimaale Mani saare ja Hebriidid. 1277 lõppes kuningavõimu tüli kirikuga. ROOTSI:

JARLID. Jarl oli keskaja Rootsis kõrgeim riigiametnik. 1167 sai jarl Birger Brosa nõrga kuninga tõttu riigivalitsuse enda kätesse. Sellest saigi alguse jarlide võim nõrkade kuningate üle. Birger Brosa poeg Folke nimest tuleneb Folkunite dünastia nimi. 1222 sai troonile kuueaastane Erik Eriksson, tegelik võim riigis oli Birger Jarlil. 1229 haaras Kunt Holmgersson Lange (Folkunite dünastiast) võimu ja kuulutas end kuningaks. 1231 lubati Erik Eriksson troonile tagasi (jagas aastani 1234 võimu Knut’iga). Birger Jarl abiellus kuningas Eriku õega ja sai 1248 jarliks, oli juba enne riigi tegelik juht. Tema valitsuse ajal loodi Rootsis tugev keskvõim ja provintsiseadustik, lõi kohtukorra. 1249-1250 vallutas ta alasid Soomes. 1250 kuningas Erik suri, Birger Jarl kroonis kuningaks oma poja Valdemari – Folkunid said Rootsi troonile. Aadel ei olnud rahul keskvõimu tugevnemisega, seetõttu andis Birger Jarl oma poegadele ametid: Magnusele Svea hertsogkonna, Erik sai piiskopiks. Nii koondus riigivõim ühe perekonna kätte. Birger Jarli ajal alustati Stockholmi linna väljaarendamist. Kuna soodustati teiste maade kaupmeeste tulekut Rootsi kaotas Rootsi ülemvõimu Läänemerel. Birger Jarl hoidis ka häid suhteid paavstiga. 1319 loodi Rootsi aadlike esinduskogu – Riksråd

MAGNUS VII ERIKSSON (valitses 1319-1364)Oli troonile asudes 3 aastane. 1319 päris oma vanaisalt Norra trooni. 1323 lõppes sõda Novgorodiga.1332 hakkas ta iseseisvalt valitsema.Ostis Taanilt Skåne jt alasid. 1343 andis Norra trooni oma pojale. 1350 andis välja tervet riiki hõlmava maaseaduste kogu, mille järgi kuningas on aadlike poolt valitav ,tõsteti Riksråd’ i osakaalu.1359-1360 kaotas Taanile Skåne ja Gotlandi. Ta poeg, Norra kuningas Håkon VI, himustas ka Rootsi trooni. Aadel ja kirik (Magnus oli suutnud mõlemaga tülli minna)ning Hansa liit aga toetasid Mecklenburgi hertsogi poega Albrechti. Abi leidis Magnus vanadelt vaenlastelt: pojalt Håkon VI ja Taani kuningas Valdemar IV-lt. See ei aidanud ja 1364 kukutas aadel Magnus VII trooni sai Albrecht. 1371 üritas Magnus trooni tagasi võita kuid kaotas lahingu Albrehti vägede vastu. Ta suri Norras 1374.

MARGARETE I (Valitses Taanit, Norrat 1387-1397, Rootsit 1389-1389)Valdemar IV tütar, 1363 abiellus ta Norra kuningas Håkon VI’ga. 1376 sai Taani kuningaks ta 5 aastane poeg Oluf, tegeliku võimu sai Margarete. 1380 suri Håkon VI j Olufist sai ka Norra kuningas. 1387 Oluf suri ja Margarete asus ainuisikuliselt Taanit ja Norrat valitsema. 1388 kutsusid rootsi aadlikud Margarete appi ebapopulaarse Albrechti vastu. 1389 krooniti Margarete ka Rootsi kuningannaks. Lõi 1397

KALMARI UNIOONI (1397-1523) Taani, Norra ja Rootsi vahel. Unioon sõlmiti kuningas Erik (Taanis VII, Rootsis XIII, Norras III) kroonimisel. Riikidel oli ühine kuningas ja välispoliitika. Sisepoliitika oli iseseisev. Tegelikult püüdis Taani Rootsit ja Norrat endale allutada.

KALMARI UNIOON JA ROOTSI 15. SAJANDIL. 1434 toimus Dalarnas Engelbert Engelbrektsoni ülestõus (Põhjamaade ajalugu lk 58.) Seejärel vallutas ta ulatusliku alad Rootsis. 1435 kuulutas rahvaesindus Riksdag kuningas Eriku tagandatuks ja Engelberti Rootsi regendiks. 1436 valis Riksdag kaasregendi Karl Knutssoni, mõni nädal hiljem Engelbert mõrvati. Nende sündmustega sai rootsi tegelikult Taani alt iseseisvaks. Formaalselt tagandati Erik alles 1439. 1440-1442 Kalmari unioon taastati, troonile sai Eriku tütrepoeg Kristofer III. 1448 krooniti Karl Knutsson Rootis kuningaks, Rootsi astus Kalmari unioonist välja. 1448-1457 Taani-Rootsi sõda, kuningas Karl kukutati Uppsala peapiiskopi abiga. Kalmari Unioon aastati, Rootis kuningaks sai Taani kunn Kristian I, tema karmid maksud kutsusid 1464 esile talupoegade mässu. 1464 sai Karl Knutsson taas kuningaks, kuid pidi Uppsala peapiiskopi mahhinatsioonide tõttu 1465 põgenema. 1465 kuulutati Rootsi regendiks Erik Tott. Järgnes järjekordne sõda taanlastega, mille viimased kaotasid. 1467 kutsuti Karl Knutsson troonile tagasi. 1470 pärandas võimu Sten Sture Vanemale, kes jäi tiitlilt regendiks. 1471 Brunkenbergi lahing – Rootis purustas Taani väed. Taanimeelne aadelkond ässitas 1495 Venemaa Rootsiga sõda pidama. Sven Sture Vanem lõi venelased tagasi ja pöördus reeturlike aadlike ja Taani vastu. Algas kodusõda, mille Sven Sture 1497 kaotas. Rootsi liideti taas Kalmari uniooniga. (Vaata lisa Põhjamaade ajalugu lk.56-62)

TŠEHHI:

SUUR-MÄÄRI RIIK. Vürstiriik peamiselt Tšehhi aladel (9saj. – 906). Tekkis 9. sajandi algul võitlustes frankidega. Esimene teadaolev vürst (arvatavasti ka riigi rajaja) Moimir I (val. 830-846) oli Frangi riigist (hiljem Saksamaast) sõltuv. Tema järglane Rostislav (846-870) sai u. 869 riigi Saksamaast sõltumatuks luues sõltumatu Määri piiskopkonna. Seetõttu algas sõda Saksamaaga. Svatopulk (870-894) kukutas Rostsilavi ja andis ta sakslastele välja. Sõda Saksamaaga siiski ei lõppenud. 874 tegi Svatopulk Saksamaaga rahu, sai Blateni vürstiriigi, kaotas Alam-Pannoonia. Hiljem valutas Slovakkia, Böömimaa, Sileesia ja Lääne-Ungari (sel ajal ei elanud madjarid e. ungarlased veel seal.) Pärast Svatopulki surma jagunes Suur-Määri riik tema poegade vahel. 895 Tšehhi (Böömimaa) iseseisvus. 896 Ungari vallutas hilisemad Lääne-Ungari alad. 897 Lužcia iseseisvus. Suur-Määri kukkus lõplikult kokku ungarlaste rüüsteretkede tõttu. 906 Määrimaa riigi jäänused liideti vägivaldselt Tšehhiga.

MONGOLITE RÜÜSTERETK IDA-EUROOPAS (1241-1242). Pärast Venemaa vallutamist (1240) Tungisid mongolid Ida-Euroopasse. Vägi jaotati kaheks: peajõud, mida juhtis Batu-Khaan ja eelvägi, mida juhtis Haidu. Rünnak algas aprillis 1241. Eelväed tungisid Haidu juhtimisel Poolasse, rüüstasid Krakovi. Seejärel võitsid nad Saksa Ordu, Poola ja sileeslaste ühisväed ning rüüstasid Sileesiat. Tšehhist löödi mongolite eelvägi tagasi ning nad suundusid Ungarisse appi peajõule. Saksamaal kuulutati välja mongolite vastane ristisõda. Põhiväed suundusid otse Ungarisse, nad võitsid Ungari sõjaväge Mohacsis ja rüüstasid Doonau madalikul. Nad ründasid horvaate, kuid said lüüa. Mongolite sõjavägi sõdis ja rüüstas kuni detsembrini Ungari pinnal. Detsembri lõpus hõivati Buda (Ungari pealinn). Seejärel peeti sõda Saksamaaga – rüüstati Austrias ja Dalmaatsias. Lõpp. Detsembris 1241 suri Mongoolia suurkhaan Ugedei. Kuna Euroopa sõjaretke juhtinud Batu Khaan soovis Mongoolia trooni, lahkusid mongoli väed Euroopast 1242 kevadel.

TŠEHHI RIIGI ALGUS. (keskajal jaotunud Böömi- ja Määrimaaks.). 895 sai Böömimaa lagunevas Suu-Määrimaa alt iseseisvaks. Riiki hakkas valitsema Přemysliidide dünastia Praha (sel ajal Hradčany) linnast. Mõne ajaga (kuni aastani 906) allutati suurem osa Määrimaast – tekkiski keskaegne Tšehhi ehk Böömi vürstiriik. Kiriklik iseseisvus saavutati 973, kui rajati Praha piiskopkond.

PREMYSLIIDID. Tšehhi vürstidünastia, mis valitses 896-1305. Vaclav I Püha (921-929) tõi Tšehhisse ristiusu. 11. sajandi alguse sisetülide tõttu sai Tsehhist Saksamaa vasallriik. Samas olid mitmed Premysliidid siiski tugevad valitsejad, kes sõdisid aktiivselt Poola ja Ungariga. 1085 sai Tšehhi ajutiselt kuningriigiks. 12. sajandil: tänu saksa mõjule soodustasid Tšehhi kuningad saksa kolonisatsiooni, pandi alus mäetööstusele, kehtestati pärisorjus. Samal ajal oli riigi sisepoliitika väga ebastabiilne. Kindla troonijärglusseaduse puudumise tõttu toimus väga palju riigipöördeid, ka keskvõim oli nõrk. Otokar I Premysl (1197-1230) muutis 1198 trooni päritavaks, seetõttu lõppesid ka sisemised võimuvõitlused. 1212 sai Tšehhi Saksa-Rooma alt iseseisvaks. 13. sajandi keskel sai Tšehhi kuningas Saksa-Rooma kuurvürstiks. 1241 lõi Tšehhi tagasi mongolite rünnaku.Kuningas Otokar II Premysl (1253-1278), kes oli ka Austria vürst, vallutas alasid Ungarilt. Tema ajal oli Premysliidide õitsenguaeg. 1273 taotles Saksa-Rooma keisritrooni. 1273-1278 kestnud sõjas sai OttokarII keiser Rudolf I Habsburgi käest lüüa. Tšehhi kaotas kõik valdused v.a. Böömimaa (riigi tuumikala). Kuningas Vaclav II taastas Tšehhi võimsuse ja vallutas 1300 feodaalselt killustunud Poola. Viimane Premysliid Vaclav III suri 1306. Pärast tema surma Poola iseseisvus ja Tšehhis algasid trooniheitlused.

LUXEMBURGID TŠEHHI TROONIL (1310-1437) Tšehhi trooniheitlusest tuli võidukalt välja Luksemburgi krahv Johann. Tšehhi troonile sai Luxemburgide dünastia, kelle ajal sai Tšehhi riik taas Saksa-Rooma osaks. 14. sajandi algul sõditi Poolaga. Kui Karel I 1347 Saksa-Rooma keisriks sai, siis sai Tšehhist Saksa-Rooma keskus. Samal ajal tekkis tšehhide, kes moodustasid peamiselt alamkihi, valitsevate sakslaste vastu vaen. 1387 läks Luxemburgide kätte ka Ungari trooni (seal valitses kõrvallliin). Aastal 1400 kaotasid Luksemburgid Saksa-Rooma trooni. 1410 tekkis tšehhide hulgas uus ristiusku reformiv liikumine – hussiidid. 1419 Ungari, Tšehhi ja Saksa-Rooma ühendati personaaluniooniga. 1419-1437 kestnud hussiitide sõdade ajal kaotasid Luxemburgid võimu Tšehhi üle. 1437 sai Luxemburgide liin otsa ning lõppes Saksa-Roomat, Tšehhit ja Ungarit ühendanud personaalunioon.

KAREL I (kuningas 1346-1378, Saksa-Rooma keiser Karl IV nime all 1347-1378)Oma valitsuse alguses sõdis Poolaga. Tegi Tšehhi Saksa-Rooma riigi keskuseks. Tema valitsusaeg oli Tšehhi kultuuri ja majanduse õitsenguaeg, Praha linnas toimus vilgas ehitustegevus. 1348 rajas Praha Ülikooli. 1355 krooniti ta keisriks (enne oli vaid Saksa kuningas). 1356 andis välja Kuldbulla. Liidendas oma pärusvaldustega (Luksemburg ja Tšehhi) Sileesia, Brandenburgi, osa Saksimaast, Tüüringist ja Alam-Lausitzist.

VACLAV IV (Tšehhi kuningas 1378-1419, Saksa-Rooma keiser 1378-1400)Tema ajal nõrgenes Tšehhi kuningavõim, algas Tšehhide iseseisvusliikumine. 1396 loodi kuninganõukogu (feodaalide võim kasvas). 1400 tagandasid kuurvürstid Vaclav IV Saksa-Rooma troonilt. Algul ta toetas umbes 1410 alguse saanud hussiitide liikumist. Hiljem aga taganes sellest ja lasi hussiitide juhi Jan Husi hukata. Vaclav IV sureb 16. juulil 1419, vaid pool kuud enne Hussiitide sõdade algust. Pärast teda sai Tšehhi kuningaks Saksa-Rooma keiser ja Ungari kuningas Sigismund.

HUSSIIDID feodalismi ja katoliku kiriku vastane liikumine Tšehhimaal, mida juhtis Jan Hus. Nende arvates oli õigus jumalasõnast mitte kinni pidavale valitsejale vastu hakata. Hussiidid hakkasid katoliku kirikust eralduma u. 1410. 1415 hukati liikumise juht Jan Hus. Pärast seda jagunes liikumine kaheks 1. taboriidid (esindasid talurahvast ja linna kesk-ning alamkihte) - nõudsid inimeste täielikku varanduslikku ja õiguslikku võrdsust, aadliseisuse kaotamist ja kiriklikke reforme. 2. kariklased (esindasid kaupmehi, jõukaid kästöölisi ja aadlit) – nõudsid kirikuvarade tagasi andmist ilmikutele, armulaua veini andmist ka ilmikutele (mitte ainult vaimulikele) ja saklsate võimu piiramist Tšehhist. 1433 jõudsid kariklased sakslastega kokkuleppele ja reetsid taboriidid HUSSIITIDE SÕJAD (30. juuli 1419-1437)30. juulil 1419 viskasid taboriidid J. Želivsky juhtimisel, aknast välja Praha linnanõunikud. Algas Praha ülestõus – mõne aja pärast oli kogu linn taboriitide võimu all.1420 kindlustasid hussiidid end Tšehhi lõuna ja kirdeosas ja rajasid sinna taboriitide keskuse – Tabori linna. Juulis 1420 andsid hussiidid välja oma ühised nõudmised nn. 4 Praha artiklit, lisaks andsid taboriidid välja oma nõudmised nn. 12 Praha artiklit. 1420 tungisid Saksa-Rooma keisri (ka Tšehhi kuningas) Sigismundi väed Tšehhi. Hussiitide vägesid asus juhtima Jan Žižka, kes kasutas kaitsetegevuses kergesuurtükke ja vankerkindlustusi. Vitkovi mäe lahing 14. juuli 1420, hussiitide võit. Vyšehradi kõrgendike lahing 1. november 1420, hussiitide võit. 1421 1. juuni Böömimaa ja Määrimaa ütlesid lahti Tšehhi kuningast Sigismundist ja moodustasid oma valitsuse. Kutna hora lahing 6. jan. 1422, hussiitide võit. Němacký Brodi lahing 10. jan, hussiitide võit. 1423 tüli taboriitide ja kariklaste vahel - Jan Žižka juhitud taboriitide väed võitsid lahingu kariklaste vastu. 1424 Jan Žižka suri, taboriitide sõjaliseks juhiks sai Prokop Suur. Usti lahing 16. jun. 1426, hussiitide võit. Tachovi lahing 4. aug. 1427, hussiitide võit. 1427-1428 ja 1429-1430, hussiidid rüüstasid Sileesias, Austrias ning Lusaatias ja levitasid oma usku. Domadžlice lahing 14. aug. 1431, hussiitide võit. 1433 hussiidid rüüstasid Sileesias ja levitasid oma usku. 1433 Praha kompaktaadid – kariklaste nõutud kirikureform sooritati, kariklased tegid Sigismundiga rahu. Lipany lahing 30. mai 1434 taboriitide väed kaotasid keisri ja kariklaste vägedele. 1434-1437 hävitati viimased taboriitide salgad. 1434-1452 vallutati taboriitide pealinn Tabor.

TŠEHHIMAA KUNINGAD 15 SAJ. 1437 läks Tšehhi troon Luksemburgide käest ära, 1440 sai Tšehhi kuningaks Austria hertsog Ladislaus Postumus (Habsburg). Personaalunioon Saksa-Roomaga asemel tekkis 1444 personaalunioon Ungariga (nimelt sai Ladislaus Ungari kuningaks). Tänu hussiitide sõdadele oli linnade tähtsus vähenenud ja pärast aastat 1452, mil vallutati Tabori linn oli Tšehhi keskvõim varasemast tugevam. 1457 sai troonile Jiři Podiebrad, kelle ajal (1168) algas sõda Ungariga. 1471 sai Tšehhi troonile Poola dünastia Jagelloonid. Esimene Jagelloon Vladislav II kaotas 1478 lõppenud sõjas Ungariga suuri alasid. 1490 sai ta Ungari trooni ja liitis kaotatud alad tagasi Tšehhiga. Taastus ka personaalunioon Ungariga.

POOLA RIIGI ALGUS. 9. sajandil oli Poola aladel 13 väikest hõimuriiki. Polaanide vürst Miezko I (u 960-992) ühendas 10. sajandi lõpuks suuremosa Poola aladest oma võimu alla. Tekkiski Poola vürstiriik, mida Krakovi linnast valitses Piastide dünastia. 966 võttis Poola vastu ristiusu. 11.sajandi algul sõdades Saksamaaga võideti kiriklik iseseisvus. Poolast sai kuningriik. 1080-nendail algasid sisevõitlused ja feodaalne killustatus, kaotati kuningatiitel, Poola sattus taas saksa mõju alla. 1102- 1138 valitsenud tugev vürst Boleslaw II kehtestas 1138 aasta troonijärglusakti, mis muutis Poola osatisvürstiriikidest koosnevaks nõrga keskvõimuga ja feodaalselt killustatud riigiks. 12. ja 13. sajandil hõivasid Saksamaa ja Tšehhi Poola läänealasid. Poolasse asusid elama saksa, flaami ja vallooni kolonistid. Riigis hakkas kehtima saksa õigus. 1234 rajati Poola aladele Saksa Oruriik, mis oli Poolale suureks ohuks. Aastal 1300 vallutas Tšehhi kuningas Vaclav II Poola ja kuulutas end Poola kuningaks. Alles 1306, kui Premysliidide dünastia välja suri, sai endine vürst Wladislav I Poola trooni tagasi. Seejärel ühendas vürst Wladislav I (1296-1300ja 1306-1333) Poola vürtsiriigid oma kontrolli alla ja rajas tugeva tsentraliseeritud riigi. 1320 kuulutas ta end kuningaks. Oma pojale andis ta üle tsentraliseeritud riigi mis suutis välisinvasioonile vastu panna.

SAKSA ORDU ASUMINE PREISIMAALE. Masoovia (Poolas) vürst kutsus Saksa ordu appi võitlema paganatest preislaste vastu ja andis Saksa Ordule Chelmno (Kulm) linna.1226 Rimini kuldbullaga saab ordu valduseks Preisimaa ning on Saksa-Rooma vasall. 1234 allutati Saksa Ordu otse paavstile. 1231-1283 vallutati Visla ja Nemunase jõe alamjooksul elanud preislased.

KASIMIR III SUUR (kuningas 1333-1370) Püüdis riiki tsentraliseerida, suurendas linnade õigusi. Kehtestas riigis Saksa õiguse, moodustas kõrgema kohtu. 1446-1447 andis välja Poola seadustekogu. Kestis sõda Tšehhi ja Saksa Orduga. 1343 sõlmiti Kaliszi rahu Tšehhi ja Saksa Orduga, kaotas Saksa ordule Ida-Pommeri ja Tšehhile Sileesia, Masoovia ja Tšelmno, sai Saksa Ordult Kujavia ja Dobryzni. 1346 sõdis Tšehiga. 1351 sai Masoovia oma vasalliks. 1340-1366 sõjad Leeduga, vallutas Galiitsia, osa Volõõniat ja Podoolia. Sõdades Leeduga toetas Kasimiri Ungari (troonil oli Kasimiri õepoeg ja troonipärija Lajos I Suur). 1364 asutas Krakovi ülikooli. Ta oli viimane Piastide dünastiast.

POOLA VÕITLUSED SAKSA ORDUGA 14.-15. SAJANDIL. 1234 rajati osaliselt Poola aladele Saksa Orduriik. 1308-1309 hõivas Saksa ordu Poolalt Ida-Pommeri. 14.sajandil algul peatasid tugevad valitsejad Vladislav I ja Kasimir III Saksa Orduedasitungi Poola aladel. Siiski jätkusid pidevad kaitsesõjad ja ordurüütlite rüüsteretked kogu 14. sajandi vältel. Lajos I (ka ungari kuningas) ja Jadwiga valitsemise ajal Saksa Ordu oht kasvas. 1385 sõlmiti Poola ja Leedu vahel Krevo Unioon. Poola ja Leedu läksid Leedu kuninga Jagailo (Poolas Vladislav II Jagiello [1386 – 1434]) valitsemise alla. Algas edukas koostöö sõdades Saksa Ordu vastu. 1410 Grunvaldi lahing: Leedu-Poola esimene suurem võit Saksa Ordu üle. 1411 sõlmiti Saksa Orduga (1) Toruni rahu: Saksa ordu loovutas Leedule Žemaitja. 1414-1432 ja 1454-1466 järjekordsed sõjad Saksa ordu vastu, mis lõppesid (2) Toruni rahuga: Poola sai Ida-Pommeri, Chelmnomaa ja Lääne-Preisimaa, Saksa Orduriik muutus Poola vasallriigiks. 1519-1521 sõda Saksa orduga. 1525 Saksa ordu alistus Poolale ja liideti Poola riigiga.

UNGARI RIIGI ALGUS . 9. sajandi lõpul ( umbes 896) tungisid tänapäeva Ungari aladele rändkarjakasvatajad madjarid ehk ungarlased. Neid juhtis Arpád. Nad rajasid seal oma vürstiriigi ja tegid rüüsteretki Kesk-Euroopasse ja Põhja-Itaaliasse. Pärast kaotust Lechi lahingus (955) muutusid ungarlased tasapisi paikseteks põlluharijateks. Ungari vürstiriiki valitses Arpádi dünastia.

ISTVAN I PÜHA (valitses 997-1038) Viis lõpuni Ungari riigi rajamise. 1001 krooniti ta kuningaks. 1028 kaotas hõimuvürstide võimu, jaotas riigi komitaatideks (haldusala), mille eesotsas seisid kuninga määratud išpanid e. komitaadi ülemad. Jagas riigi maid alamatele ja kirikutele luues nii Ungaris feodaalkorra Võttis vastu ristiusu ja levitas seda oma rahva seas, selle eest pühitseti ta pühakuks. 1030 lõi tagasi saklaste rünnaku.

LAJOS I SUUR (1342-1382)Ta oli Anjou dünastiast(valitsesid Napolit), seetõttu oli tal ka Napoli trooni pärimise õigus. Pidas ulatuslikke vallutussõdu Balkani poolsaarel ja Itaalias. 1342-1381 (vaheaegadega) sõjad Veneetsiaga,vallutas Aadria mere idaranniku. 1345-1352 sõda Napoliga (nõudis trooni). 1362 vallutas Põhja-Bulgaaria. Teiste vallutus sõdadega Balkanil sai Lajos Bosnia, Serbia, Valahhia, Moldova ja Bulgaaria oma vasallideks. 1370 päris Poola trooni. 1372 ja 1377 sõdis Leeduga. Rajas Ungari suurriigi, laiendas Ungari hegemoonia üle suurema osa Ida-Euroopa.

UNGARI VÕITLUSED TÜRKLASTEGA (14. – 15. sajand) 14. sajandi lõpul tungisid Türgi väed Euroopasse ja ründasid ka Ungari vasallriike. 1395-1396 jõudsi türklased lõpuks Ungari aladeni ja vallutasid Põhja-Bulgaaria, Dobrudža ja Vidini. Kuna Timur vallutas Türgi aastal 1402 siis mõneks ajaks oli türklaste oht kadunud. 1413 oli Türgi jälle ühendatud. 1416 ja 1418 olid tegidki türklased jälle rüüsteretki Ungari aladele. 1437 vallutasid ungarlased türklastelt tagasi Smerdevo. 1440-1441 türklased vallutasid Bulgaaria, Serbiast, Bosniast ja Hertsegoviina. 1440 türklased piirasid vallutasid Belgradi. Pärast seda asus Ungari vägede eesotsa Transilvaania vojevood

JANOS HUNYADI (väepealik 1441-1456 ja Ungari riigihoidja 1444 või 1446-1452) Juhtis Balkani ristisõda Türgi vastu. Ristisõdijad võtsid tagasiSerbia, Bosnia ja Hertsegoviina. 10. nov. 1443 J. Hunyadi võidab Niši lahingus türklasi ja hõivab Bulgaaria ning selle pealinna Sofia. 10. nov. 1444 türklased võidavad Varna lahingu – Hunyadi põgenes. Ristisõdijate edasitung peatati. Hunyadi sai aga Ungari riigihoidjaks. 1448 Türgi ründas ja võitis 17-19. oktoober 1448 II Kosovo Polje lahingus ning saavutas taas kontrolli Balkani üle (va Albaania ja Ungari). 1452 Hunyadi kaotab riigihoidja koha, kuid saab kaas kuningaks. 1456 Hunyadi purustas türklaste piiramisrõnga Belgradi ümber ja vabastas Serbia.

MATYAS I CORVIN (kuningas 1458-1490) J. Junyadi poeg. 1459 Türgi vallutas Serbia. Muutis Ungari tsentraliseeritud riigiks – moodustas alalise sõjaväe, lubas linnade esindajad riigipäevale, võitles väikeaadli ja linnade abil kõrgaadli vastu. Arendas ulatuslikku vallutuspoliitikat. 1463 rüüstas Austriat. 1463 Tegi keiser Friedrich III rahu, millega sai Habsburgid õiguse Ungari trooni pärida. 1469-1478 sõda Tšehhiga, vallutas Määrimaa, Sileesia ja Lusaatia. 1481-1485 vallutas Saksa- Roomalt Austria, Steiemarki ja Kärtneni. Sõdades Türgiga vallutas osa Moldovat, Valahhiat ja Bosniat. Asutas Bratislava ülikooli, Pesti Corvina (raamatukogu) ja trükikoja. Pärast ta surma läks Ungari troon Jagelloonide kätte (Tšehhi ja Poola).

Ristisõjad

PÕHJENDUS JA VÕIMALUSED. Kui seldžukid vallutasid Palestiina ei lubanud nad kristlastest palverändureid Jeruusalemma. Seetõttu otsustas paavst Urbanus II 1095 kutsuda kristlasi üles Püha Maad vabastama.

I RISTISÕDA (1096-1099). Peetrus Eremiidi juhitud rahva ristivägi hävitati 1096 Süürias Rum’i sultani Kilidž Arslani poolt. 1097 ristisõdijad, keda juhivad Normandia Robert (põhjaprantslased), Godfroi de Boullion, Flandria Baudouin, Robert II (lotringlased ja flaamid), Raymond de Toulouse (lõuna-prantslased) ja Taranto Bohenond ning Apuulia Tankerd (Lõuna-Itaalia normannid), jõuavad Väike-Aasiasse. Augustis 1097 vallutavad ristisõdijad Konya (Rumi ehk Ikonioni ehk türklaste pealinn). 1098 ristisõdijad vallutasid Antiookia. 15. juuli 1099 ristisõdijad vallutasid Jeruusalemma tormijooksuga ja korraldasid seal massilised tapatalgud.

RISTISÕDIJATE RIIGID: Jeruusalemma kuningriik, selle piires ka Triipoli, Antiookia ja Edessa krahvkonnad (olid tegelikult Jeruusalemmast iseseisvad). Ristisõdijad tõid Pühale maale kaasa Prantsuse feodaalkorra ja juurutasid selle seal. Ehitati palju kindluseid. Rüütlite saagiahnus ja omavahelised tülid põhjustasid riigikeste ebastabiilsuse ja nõrkuse. ristisõdijate riigid püsisid vaid seetõttu, et ümbritsevad muhhameedlaste riigid olid nõrgad. Esimeseks Jeruusalemma valitsejaks sai Alam-Lotringi vürst Godfrei de Boullion, esimeseks kuningaks aga Baldouin I. Baldouin I tegeles kindlustas ristisõdijate riike Egituse vastu. Hiljem muutusid nii Egiptus, kui ka teised muhameedlikud riigid tugevamaks ja ristisõdijate riigid ei saanud enda kaitsmisega enam hakkama. Seetõttu korraldati II ristisõda. 1187 vallutas Egiptuse sultan Saladin kõik ristisõdijate riigid. Pärast III ristisõda taastati vaid Jeruusalemma kuningriik ja seegi piiratud alal (ilma Jeruusalemmata). Pealinn lisati riigile pärast VI Ristisõda Friedrich II Barbarossa poolt. Pärast seda hakkas Egiptus taas Jeruusalemma kuningriiki ähvardama ja vallutas selle aegamisi. 1291 vallutas Egiptus viimase eurooplaste kantsi Pühal Maal. Ristisõdijate riigid olid hävitatud.

RÜÜTLIORDUD loodi kaitsmaks ristisõdadega vallutatud maad. Ühendavad endas sõdalase ja munga. Ordud koosnesid rüütel-ja preestervendadest, neid teenisid mitteaadlikest poolvennad. Ordustatuute täiendasid kapiitli otsused ja kõrgmeistri korraldused. Viimase valis suurkapiitel. 1. Johanniitide ordu. Kasvas välja Jeruusalemma hospoidali vennaskonnast, kinnitati 1113. 1120 kujundati ümber sõjaliseks orduks. Ülesanne: haigete eest hoolitsemine ja relvateenistus. Rõivastus: must mantel valge ristiga. 1291 läheb ordu Küprosele, 1309 Rhodosele, 1530 Maltale. 2. Templiordu. Hughues De Payeni algatatud liikumine palverändurite ja Püha maa kaitseks loodi 1120. Riietuseks valge mantel punasse ristiga. Nemad olid põhilised Püha maa kaitsjad, kes rajasid sinna suured kivilinnused. Leiutasid pangatšeki, ristiretkel olev rüütel sai Jeruusalemmas kätte Prantsusmaal sissemakstud rahasumma. Nii kujunesid templirüütlid pangandusega väga jõukaks. 1291 kui kaotati viimane kants Pühal Maal läks Templirüütlite peakorter üle Prantsusmaale. Siis tegutsesid nad vaid pankuritena, üheks suurimaks võlglaseks oli Prantsusmaa kuningas. Kuningas Philippe Ilusa ettevõtmisel Tepliordu liikmed arreteeriti ja ordu varad võeti ära. 1312 Templiordu likvideeriti paavsti poolt. Ainuke riik Euroopas, kus Templiordut ei likvideeritud oli Šotimaa, sest tolle kuningas Bruce oli kirikuvande all ning ei suhelnud paavstiga. 3. Saksa ordu ehk Teutooni ordu. Asutati 1190 Akkoni all hospidalivennaskonana, 1198 sai rüütliorduks. Rõivas: valge mantel musta ristiga. 1220-nendail asus ordu Ungaris. 1226 seadis Saksa Ordu end sisse Preisimaal. 1237 liideti Saksa Orduga Mõõgavendade ordu. Kõrgmeistri residents oli aastani 1291 Akkon, 1291-1309 Veneetsia, alates 1309 Marienburg. Pärast Presilaste allutamist 1283 pidas ordu sõda Leedu ja Poolaga. 1386 Leedust sai kristlik riik, Saksa ordu kaotas oma misjoniülesande. 15. sajandil algas ordu langus ning 1525 ordu likvideeriti. Orduriigist sai Preisimaa vürstiriik, mis oli Poola vasall. 4. Mõõgavendade ordu. Asutati 1202 Riias. Värviks punane rist valgel mantlil. Eesmärgiks võitlus balti ja soome-ugri rahvaste vastu. 1230 lõppes Liivimaa ja Kuramaa alistamine. Maa läheb ordule, vaid Põhja-Eestis, mis vallutati 1227 Taanilt, olid aadlimõisad. 1236 Mõõgavendade ordu sai hävitava kaotuse Saule lahingus semgalitelt ja leedulastelt, seetõttu liideti Mõõgavendade ordu jäänused 1237 Saksa orduga. 1238 anti Põhja-Eesti Taanile tagasi. II RISTISÕDA (1147-1149). Osavõtjad: Prantsuse kuningas Louis VII (läks meretsi) ja Saksa-Rooma keiser Konrad III (läks maitsi), kes läksid sõtta Clarivaux Bernardi mõjutusel. Põhjus: mindi abistama ristisõdijate riike moslemite vastu. 25.oktoober 1147 türklased (Rum) purustasid Konrad III väed Dorylaeumi lähedal, seepeale pöördusid Konrad III ja tema väed tagasi Saksamaale. Jaanuar 1148 Louis VII väed murdsid türklastest (Rumist) läbi Tehakse sõjakäik Askaloni vastu, seejärel sõjakäik Damaskuse alla. 24.juuli 1148 ristisõdijad jäävad Damaskuse alla laagrisse. 28. juuli 1148 ristisõdijad pöörduvad koju tagasi.

III RISTISÕDA (1189-1192). Osavõtjad: Inglismaa kuningas Richard I Lõvisüda, Prantsusmaa kuningas Philippe II Auguste ja Saksa-Rooma keiser Friedrich I. Põhjus: Egiptuse sultan Saladin vallutas ristisõdijate riigid 1187. 18. mai 1190 Friedrich I väed jõuavad Konya (Rumi pealinn) alla ja vallutavad selle. 10. juuni 1190 Friedrich I uppus mägijõkke, suurem osa tema sõjaväest pöördus koju tagasi. Juulis 1190 Prantsuse ja Inglise väed maabuvad ja kohtuvad Vezelays ja liiguvad Pühale maale. 1191 Richard Lõvisüda vallutas Küprose ja rajas seal Küprose kuningriigi. 12. juuli 1191 ristisõdijad vallutasid Akka, seal taastati Jeruusalemma kuningriik, seejärel läksid prantsuse ja inglise väed tülli ja prantslased lahkusid. Arsufi lahing 7. sept. 1191 Richard Lõvisüda võitis Egiptuse vägesid, kasutades oskuslikult ambe. 2. septembril 1192 sõlmisid Richar Lõvisüda ja Saladin (Egiptuse sultan) kolmeks aastaks vaherahu. 1192 Richard Lõvisüda vangistati ja vabastati alles 1194.

IV RISTISÕDA (1202-1204). Ristisõdijad olid Prantsusmaa ja Flaami aadlikud. Ristisõdijad leppisid Veneetsiaga kokku, et Veneetsia viib nad laevadega Pühale maale. Neil ei olnud piisavalt raha, seetõttu pidid nad Veneetsiale aastal 1202 Ungarilt Zara linna vallutama. Ristisõdijad andsid Zara Veneetsiale. Veneetslased õhutasid ristisõdijaid Bütsantsi ründama. 1204 ristisõdijad võidavad Bütsantsi väed Kreekas, Messeenias. 12.aprill ristisõdijad vallutavad Konstantinoopoli ja rüüstavad selle. Bütsantsi keisriks sai Alexios V Angelos, kes ei suutnud bütsantslaste vastupanu eurooplastele peatada. Seetõttu ta kukutati. 16.mail kuulutati välja Ladina keisririik, keisriks sai Flandria krahv Balduin.

KONSTANTINOOPOLI VALLUTAMISE PÕHJUSED. Bütsantsil oli nii Mustal merel kui ka Vahemerel kaubanduslik ülemvõim. Veneetsia ihkas endale Vahemere kaubanduse monopoli. Ristisõdijaid ahvatles Konstantinoopoli meeletu rikkus. Ettekäändeks toodi ka, et kreekakatoliku kirik ei allunud paavstile. (Vt rohkem keskkooli Keskaja õpikust)

V RISTISÕDA (1217-1221) Osalejad: Ungari ja mõned saksa vürstid, lisaks kohalikud jõud Jeruusalemma kuningriigi, Küprose ja Antiookia näol 1217 üritati rünnata Damaskuse, Nabuluse ja Beisani linnu ning Tabori mäe kindlust. 1218 jaanuaris Ungari väed lahkusid 1218 tungiti Egiptusesse 1219 nov. vallutati Egiptuselt Damietta linn. 1221 ristisõdijate väed taandusid Damiettast.

VI RISTISÕDA (1228-1229) Ristisõja tegi Saksa-Rooma keiser Friedrich II Barbarossa. 28. veebruar 1229 Friedrich II Barbarossa.teeb rahulepingu Egiptuse sultani al-Kamiliga, mille järgi Jeruusalemma linn jagatakse Jeruusalemma kuningriigi ja Egiptuse vahel. Pühad paigad läksid kristlaste kontrolli alla. Friedrich II Barbarossa krooniti Jeruusalemma kuningaks. VI ristisõjas ei toimunud ühtegi lahingut.

VII RISTISÕDA (1249-1250). Prantsuse kuningas Louis IX Püha ründas Egiptust. 1249 Louis IX maabus Egiptuses ja vallutas Damietta provintsi. 1250 Louis IX ründas Kairo linna. 1250 Egiptuse sõdurid tekitasid veeuputuse Louis IX vägedele. Prantsusmaa alistus ja andis Egiptusele tagasi Damietta.

VIII RISTISÕDA (1270) Prantsuse kuningas Louis IX Püha üritas vallutada Tunise linna. 1.juulil 1270 purjetas Louis IX ristisõtta. 25. augustil 1270 Louis IX suri, ristisõja juhiks sai Anjou Charles. 1.november 1270 Anjou Charles tegi Tuneesia emiiriga rahu. Ta kavatses saata ristisõdijate laevastiku Konstantinoopoli vastu, kuid see hukkus tormis.

RISTISÕJAD VÄLJASPOOL VAHEMEREMAID JA HILISKESKAJAL. Ristisõdade alla käisid kõik sõjad kristlaste ja paganate/ketserite vahel. Põhjala ristisõjad: 1. vendide ristisõjad 1147-1185. 1147 kui Clarivaux abt Bernard värbas II ristisõtta sõjamehi andis ta õiguse pidada lääneslaavlaste vastu ristisõda nii kaua kuni nood on kas kristlased või tapetud. 1147 toimuski üks ristiretk Taani ja Saksimaa juhtimisel, see kukkus haledalt läbi. 1160nendaist-1181 sõdis Heinrich Lõvi vendidega, samal ajal tegi seda ka Taani kuningas Valdemar I, kuna Valdemar oli edukam, toetus Heinrich vahel slaavlastele Taani vastu. Need hilisemad sõjad olid ilma paavstliku õnnistusega. 1171 paavst andis bulla ristisõjaks Läänemere idakalda rahvaste vastu. 2. 1198 paavsti bulla Liivimaa ristisõja kohta. Liivimaa, Eestimaa ja Kuramaa vallutamine 1198 – 1230. 3. 1217 preislaste vastase ristisõja bulla. Preisimaa ristisõda 1230-1283 Saksa Ordu valutas preislased. 4. ristisõjad Leeduga ja venelastega kestsid edutult keskaja lõpuni. Ristisõjad türklaste vastu: 15. sajand kuni 17 sajand: sakslased ja ungarlased kaitsesid Balkanit türklaste eest. Ka enne Konstantinoopoli vallutamist türklaste poolt 1453 korraldati edutu ristisõda türklaste vastu. Reconquista 718-1492. 710 araablased vallutasid Hispaania. 718 loodi kristlik Astuuria kuningriik, kust hakatakse Hispaaniat tagasi vallutama. 1008-1082 oli Hispaania muhameedlaste vahel kodusõdade ajajärk. 1031 hakkas kristlaste poolt aktiivne islamiriikide allutamine. 1085 Toledo hingamisteed. 1147 saab reconquista paavstilt ristisõja tunnustuse. 1154 Hispaania moslemite riigid liideti Almohaadide võimu alla. 1212 võit Navas de Tolosa lahingus saab Almohaadide võimule Hispaanias saatustikuks. 1236 kristlased vallutasid kõik moslemi riigid va. Granada. 1492 vallutati Granada ning Reconquista sai ametlikult lõppenuks.