Dokumendid > Ajalugu > Eesti ajalugu > Eesti kultuuriajalugu

Eesti kultuuriajalugu

== Keskaja kultuurilugu ==

Keskaja kontekst oli ristiusu levik ja levitamine üle Euroopa: nii sise- kui äärealadele. Varakeskaja alguseks, mille juhatati eestlastele sisse vabadusvõitlusega, oli eestlastele ristiusk juba tuntud ümberkaudsetest maadest (Skandinaaviast) ja misjonäride kaudu. Kuna polnud kohalikke "üleriigilisi" ülikuid, ei olnud võimalust toimida nii, nagu Skandinaavias ja mujal, kus see juba oli, et võeti ristiusk vastu ning kohalikud jäid võimule. Teiste vigadest oldi ka õpitud ja hetke saabudes võitlesid esialgu kohalikud hõimud enamasti vastu.

Katoliku kiriku roll kunsti ja arhitektuuri arengus

Kloostrid

Euroopa kristlikku kultuuri levitasid vaimulikud ordud ehk kloostrid, mis olid opositsiooniks riigikiriku vastu (mis mõttes?). Katoliiklikud koloostrid eksisteerisid Eesti aladel 13. kuni 16. sajandini ning hävisid reformatsiooni ja Liivi sõjaga.

Olulisemad vaimulike ordud olid:

  • tsistertslased, kloostritega Kärknas M, Padisel M, Tallinnas N, Lihulas N, ja Tartus N. Ordu tekkis 1098. aastal Prantsusmaal, juht Bernard, kes sai Kogu Euroopa üheks vaimseks juhiks 12. sajandi alguses.
  • Dominiiklased ehk dominikaanid ehk mustad mungad, kloostritega Tallinnas M, Tartus M ja Narvas M lühikest aega enne reformatsiooni. Ordu rajati Hispaanias 1215. aastal Püha Dominicuse poolt.
  • Frantsiskaanid ehk frantsisklased ehk kerjusmungad, kloostrid Tartus N, Tartus M, Viljandis M ja Rakveres M. Rajaja Assisi Franciscos Itaalias 13. sajandil (1210).
  • Birgitiinid, klooster Tallinnas Pirital N, valmis 1436. Ordu rajaja oli Birgitta Birgersdotter (1303 -1373) Rootsis.

Kloostrite panustasid Eesti ja Euroopa kultuurilukku kooliharidus, raamatukultuuri, ehituskunst ja aianduskultuuriga, nad aitasid kaasa ühise Lääne-Euroopa identiteedi kujunemisel. Kloostrites said hariduse ja tegutsesid esimesed kirjaoskajad eestlased, kelledt kuulsaim eestlane oli tõenäoliselt Tallinna dominiiklaste kloostriülem Henricus Carvel (1452. a.)

Kirikud

Silmapaistvamad tulemused arhitektuuris kuuluvad kirikutele, mille hoogne ehitamine 13. sajandil algas (viide). Esialgu ehitati puukirikuid, mis tänapäevani pole säilinud, küll aga hilisemad kivikirikud, algul romaani, seejärel gooti stiilis kirikud. Viimased omakorda jagunevad vara-, täis- ja hilisgooti tüüpideks. Linnakirikud olid basiilikad, välja arvatud Pühavaimu kirik Tallinnas ja dominiiklaste kloostri kirik. Hooned olid enamasti ühelöövilised (siis maakirikud? sest basiilikad vähemalt vikipeedia järgi on mitmeläävilised.).

Vastavalt piirkondadele kujunesid üksteisest erinevad kirikutüübid:

  • Saare-Lääne
  • Kesk-Eesti (Ambla, Koeru, Türi) (siin võiksid iga kohta pildid olla)
  • Harj-Viru
  • Lõuna-Eesti

Kunst

Kristliku kunstil oli kaks eesmärki:

  • anda eetilis-moraalset õpetus ning
  • kujutada kristlikku ajalugu.

Iseloomulikeks joonteks oli kasutada sümboleid, mille peamiseks allikaks oli loodus: kujutati taimi, loomi, linde; kujutati ka geomeetrilisi vorme. Kunst järgis kindlaid reegleid: isikutel olid tüüpvälimused ning juuresolevad detailid alati tähendasid midagi. Kasutati arve, asendeid, värv jms.

Keskaegse kunsti peamised liigid on:

  • Skulptuur (peaaegu lahutamatu arhitektuuri osa, eriti 13.-14.s. seotud ehitiste ilmestamisega), mis omakorda jaguneb
    • Kiviplastikaks ehk raidkiviks ja
    • Puunikerdusteks, näiteks Bernt Notke Pühavaimu kiriku tiibaltari nikerdused jms
  • Terrakotad; Tartu Jaani kirik on ainulaadne Euroopas oma selletüübilise dekoori poolest.
  • Maalikunst Tuntuim – Bernt Notke Surmatants (15 s L).

Nimetatu asus enamasti kirikutes või linnustes. Stiilivahetuse aeg oli Eestis ja Euroopas u 1400. aastal, mil geomeetrilised vormid asendusid figuraalsetega (loomad, taimed).

Haridus

Preestrite koolitamiseks oli igas piiskopkonnas toomkool, kus kaheastmeliselt õpetati grammatikat (ehk ladina keelt, mis oli ainuke hariduse keel keskajal), retoorikat, dialektikat ning muusikat, arvutamist, geomeetriat, astronoomiat.

Tõenäoliselt pääsesid eestlased kloostri ja linnakoolidesse. Esimene linnakool Tallinnas 1372. Ained olid toomkooliga sarnased.

Aadli ja linnakodanike järeltulijad pidid oma lapsi kõrgharidust omandama saatma välismaa ülikoolidesse, mis oli tingimuseks saada kõrgeisse kirikuameteisse. Eestlastel selline võimalus puudus, ja see siin on Soomega üks suurimaid kultuuriloolisi erinevusi: kuigi ladinakeele õpe oli raske, siis soomlaste ronimist mööda haridusredeleid toetati, näiteks 14.-16. sajandil õppis soomlasi ainuüksi Pariisis 46 (Eesti kultuurilugu, lk 60). Eestlaste hariduse tõusu kohta ütleb Ilamr Talve: "Teadmisi ja oskusi imbus eestlasteni mitme [käsi-]tööala kaudu,"(samas) see tähendas, et eestlastest käsitöölised olid need kes ühel või teisel moel said targemaks oma eluala kaudu.

Keskaja jooksul mindi üle alamasaksa keelele, ülemsaksa keelele 16. sajandil.

== Reformatsioon ja vastureformatsioon ==

Reformatsioon

Vana-Liivimaale jõudis reforamatsioon 1521. aastal Riiga, Tallinnas olid reformatsiooni jutlustajateks Hermann Marsow, Simon Wanradt, Johan Koell, Tartus Melchior Hoffmann (u 1495-1543). Linnades tuli ette pildirüüsteid kirikutes ja kloostrites.

Evangeelne kristlus võeti Liivimaal omaks järk-järgult, eeskätt linnade kaudu tänu oma sidemetele. Rootsi valdusesse läinud Põhja-Eestis hakkas protsess isegi kiiremini toimima.

Tallinna piiskop Kristian (Christian) Agricola (1551-1586) uuendused olid millised? Tallinna Pühavaimu kiriku pastorite ja seotud isikute panus kultuurilukku: Baltahasar Russow, millest hiljem.

Georg Müller (u 1570-1608) oli kirjamees ja Pühavaimu abipastor õppinud Tallinna linnakoolis.

Uued sõnad eesti keelde? Reformatsiooni mõju kirikukunstile? Nõiaprotsessid?

Mõju koolharidusele

Asutati uusi koole linnadesse, ideega toota kristlikult kasvatatud inimesi. Linnakool Oleviste kiriku juures (asutati 1420ndatel) korraldati 1528 ümber ladina ehk triviaalkooliks. kooli toetas raad ja linna vaimulikkond. Rajati "vaeste koolipoiste" institutsioon, mis vaeslapsi kooli panid (nood pidid hiljem linna teenistusse asuma või õpperaha tagasi maksma).

1543. aastal asutati uue nähtusena tütarlastekool Pühavaimu kiriku juurde (hiljem (??? - Ilmar Talve järgi varem! lk 101) asus Mihkli kloostris). Kooliõpetaja palgati Tallinna rae poolt, koolis käisid eelkõige aadlineiud.

Reformatsiooni tulemusena katkes Tartu katoliiklik toomkooli töö (jätkus 1571), pandi kinni dominiiklaste kool.

Koolihariduses järgiti Rootsi aladel Põhja-Eestis 1571. aastast Laurentius Petri kirikukorraldust, mille järgi skolastikat enam ei õpetatud.

Mõju raamatukultuurile

Kuigi eestikeelseid kirjutatud tekste levis tõenäoliselt ka varem (ning Ilmar Talve arvates rohkem "kui andmed näitavad"), siis sellegipoolest eestikeelne kirjandus sündis reformatsiooni ajal ja tõttu, mis nõudis inimeste enese pühakirja tundmist, seega oma emakeeles. Sellele kaasa aitas trükikunsti leiutamine 1445.

Trükitud raamat jõudis Vana-Liivimaale juba 1470. paiku, inkunaableid (trükis trükikunsti leiutamisest kuni 1500. aastani) on Eestis 118, kõige rohkem (48) leidub neid Tartu Ülikooli raamatukogus.

Esimene teadaolev eesti(- ja läti)keelne raamat: 1525. aastal ilmunud katekismus; esimene osaliselt säilinud: 1535. aasta Wanradt-Koelli katekismus. Sama tüüpi teoseid ilmus järgnevalt mitmeid. Kuigi maakeelsete trükiste ilmumise aeg ei jää Soomest ja Rootsist maha, on nende hulk tunduvalt väiksem.

Reformatsiooni saavutuseks on veel siinset ajalugu kajastavate alamsaksakeelsete kroonikate ilmumine. Näitks oletatava eestlase Blathasar Russowi oma; oli ka teisi.

Vastureformatsioon

Eestisse jõudis vastureformatsioon Liivi sõja ajal Poolast, kus olulist rolli mängisid jesuiidid: nad korraldasid misjonit ja rajasid koole. 1582. aastal asutasid nad Riiga oma kolleegiumi, 1583 Tartusse jesuiitide kooli, mis 1593 sai ülemastme ja oli sellega esimene Eesti alal tegutsev gümnaasium. 1585. aastal oli jesuiitide ordukindrali sejretär, paavsti legaat Antonio Possevino Tartus ja lasi asutada tõlkide seminari (Talve:97).

Gümnaasiumis käisid kohalike poolakate ja sakslaste lapsed, eestlaste kohta andmeid pole; tõlkide seminaris võis olla eestlastest käsitööliste poegi. Enamus seminaris osalenutest said oskama eesti keelt ning neil oli oma osa eestikeelse kirjanduse väljaandmisel. (samas)

Vastureformatsioon Eestisse lähtus Poolast jesuiitide kaudu. (samas)

Kalendrireform? Eestikeelse kirjanduse väljaandmine?

== Rootsiaja kultuurilugu ==

Rootsiaeg algas Eestimaal 1561, Liivimaal 1629 ja Saaremaal 1645. Selle poliitiline sisu oli 17. sajandil Eesti- ja Liivimaal aadli ja keskvõimu võimu suhete tasakaal. kolmekümneaastase sõja ajal huvitas Rootsi kuningat eelkõige see, et maksud tasutud saaks, mistõttu mõisnikel oli kohapeal suur võim, mistõttu kirik, kogudused ja koolid kehvas seisus olid. Kui saabus rahu, siis võttis Karl XI asja käsile ja korraldas reduktsiooni ning hakkas talurahva olukorda parandama.

=== Kirjasõna ===

Erinevalt reformatsiooniaegsetest üksikutest väljaannetest võib Rootsi ajal rääkida pidevamast eestikeelsest kirjandusest. Ilmus mahukaid teoseid. Ilmumiste eelduseks oli lugemuse paranemine talurahva seas, kuigi koole oli veel väga-väga vähe (Talve:156)

Esimese trükikoja rajas Tartusse Jacob Becker (Pistorius) 1631.aastal (1632 määrati see vastloodud Tartu Ülikooli omaks) ja 1634. aastal Tallinnasse Christoph Reusner (u. 1575-1637), kes oli saabunud Stockholmist (konspekti järgi 1633). Järgnevateks trükkaliteks Tallinna trükikojas olid Heinrich Westphal, Adolph Simon ja Christoph Brendeken.

Eesti kirjakeele arendamisel oli kaks keskust: Tallinn (tallinna keel) ja Riia (tartu keel, tallinna keel ja läti keel). Aastatel 1630-1699 ilmus kokku 74 eestikeelset raamatut, neist 19 tartukeelsed ja 55 tallinnakeelsed. Eesti elanikest 57% kuulus tallinna keele piirkonda.

Kirjasõna jagunes:

  • kiriklikud käsiraamatud ja tarbeteosed, sh grammatikad,
  • aabitsateks,
  • piiblitõlgeteks ja
  • juhuluuleks

Nüüd neist järgnevalt.

Grammatikad

Põhja-Eestikeelsed grammatikad:

  • Heinrich Stahli (u 1600-1657) grammatika aastast 1637, näited: Willitz ninck waine, Wickerkahr, Woimusse wotma, Armo heitma.
  • Heinrich Gösekeni grammatika aastast 1660, näiteid rahvapärastest võrdlustest: haisup kudt üx Raip, hilpakas ninck halpakas, pehst jallani
  • Johann Hornungi grammatika

Lõuna-Eesti keelne grammatika:

  • Johannes Gutslaff grammatika aastast 1648, näited väljenditest: ta inniminne om ütz Töppras, ütz Zigga, ütz öigke Töppras, ütz öigke Zigga.

Aabitsad

  • Eestimaa piiskopi Joachim Jheringi aabits 1641.
  • Bengt Gottfried Forseliuse aabits 1684

Piiblitõlked eesti keelde

Piibli tõlkimine algatas 1641. aastal Eestimaa piiskop Jhering , protsess kestis kuni 1739. aastani. Tõlkimisega tegeldi üheaegselt nii Liivi- kui Eestimaal. Esimeses sellega Urvaste pastor Johannes Gutslaff. Tõsisemaks muutus Piibli tõlkimise küsimus, kui Liivimaa kirikuelu hakkas juhtima Johann Fischer (1633-1705, aastast 1678 kindralsuperintendent).

Piibli tõlkimine läti keelde: Ernst Glück.

Piibli tõlkimine tartu ehk lõuna-eesti keelde. 1686. aastal ilmus Wastne Testament, mille tõlkis ilmselt Kambja pastor (ametis 41 aastat, 1660-1701) Andreas Virginius ja toimetas ta poeg, Puhja õpetaja Adrian Verginius.

Piibli tõlkimine tallinna ehk põhja-eesti keelde. Vaidlusküsimused: kas tõlge peab olema Lutheri saksakeelse järgi või algkeeltest ja kas aluseks on Stahli või Hornungi grammatika ehk kirjaviis. Vaidlusküsimuste lahendamiseks korraldas Fischer kaks piiblikonverentsi, esimese Liepas (Lindenhofis, mis asus Lätis) 27.08.1686, teise Pilistveres (Eestis) piiblikonverents toimus 21. 01. - 18. 02. 1687 .

Luule

Eestikeelne juhuluuletaja: Reiner Brockmann (1609-1647). Juhuluulest on olemas hea ülevaade 1973. aastal ilmunud Villem Alttoa ja Aini Valmeti koostatud "17. sajandi ja 18. sajandi alguse eestikeelne juhuluule".

Talurahvaharidus

Talurahva koolitamine Rootsis oli mõeldud nii, et talupojad võiksid (pühakirja) lugeda osata. koolide asutamine leidis vastuseisu aga aadli seas ning paranes alles pärast reduktsiooni.

Talurahvakoole rajati Liivimaa kubermangus 1687. aasta rüütelkonna otsusega silmapaistvamad neist Sangastes, kus õpetas Chilian Rauschert (1652-1717), Laiusel Reiner Broockmann (u 1640-1704) ja Puhja Adrian Virginius. Bengt Gottfried Forselius õpetas alguses koos Gabriel Herliniga (1647-1709)Läänemaal talupoisse, seejärel Tartu lähedal ning Tartus köstreid.

Rüütelkonna otsus koole rajada tuli lõpuks Liivimaal 1687. ja Eestimaal 1690. aastal.

Koolide loomisele tuli kasuks Rootsi uus kirikukorraldus, mis kohustas pastoreid katekismust õpetama.

1690. aastate teisel poolel käisid koolid ikalduse ja nälja tõttu alla.

== 18. sajandi kultuurilugu ==

Kiriku roll

Pietism

Pietistide tähtsus seisenes rahvahariduse edendamises: 1739 rahvakoolikorralduse projekt, mille järgi kooliskäimise kohustus kehtis 7-12 aastastele lastele, kel pastori arvates puudus võimalus kodus lugema õppida. Avaldati eesti keele alaseid väljaandeid, 1720-30. aastatel Salomo Heinrich Vestring koostas käsikirjalise eesti-saksa sõnaraamatu.

Esimene Eestikeelne tervik-piibel avaldati 1739. aastal, autoriks nimetatakse Anton Thor Hellet (1683-1748), kuigi arvatavasti tõlgiti see tegelikult osde kaupa grupiviisiliselt (loengust Eesti varauusaeg - Enn Küng). Väljaandmist toetas vennastekoguduse rajaja krahv Zinzendorf.

Vennastekogude liikumine ehk hernhuutlus

Pietismist kasvas välja vennastekogude ehk hernhuutlaste liikumine. Liikumise nimi tuleneb 1722. a. Saksimaal rajatud Herrnhuti asundusest. Liikumise vaimseks juhiks sai Nikolaus Ludwig von Zinzendorf (1700-1760).

Tuntuim eestlasest hernhuutlane oli Tallima Paap Haanjast,

Vennastekogude liikumise positiivsed tulemused on, et levitasid eestikeelset kirjandust ning lugemis- ja kirjutamisoskused paranesid, asutati laulukoore, avardati talupoegade silmaringi, toetati koole, avardasid demokraatiatraditsioone, võitlesid liigjoomise vastu. Negatiivsena võib käsitleda vaenulikkust rahvausundi ja -kultuuri vastu: rahvalaulude, -muusika, -rõivaste ja ehete.

Et hernhuutlased olid üsnagi aktiivsed ja talupoegadele lähedal, siis saavutasid rüütelkonnad 1743. aastast liikumise keelustamise keisrinna Eliisabetilt, liikumine lubati jälle Katariina II ajal 1763 ja uuesti Aleksander I ajal 1817.

==== Ratsionalism ====

Teoloogiline ratsionalism kujunes sajandi esimesel poolel Saksamaal, selle rajajaks oli Christian Wolff (1679-1754).

Nimekamad ratsionalistid Eestis olid Torma pastor Johann Georg Eisen von Schwarzenberg (1717-1779), kes avaldas aastal 1764 pärisorjuse vastase töö “Ühe patrioodi kirjeldus talupoegade pärisorjusest”, töö ilmus Peterburis ning arvatakse, et Katariina II teadmisel või isegi tellimusel, et tõstatada pärisorjuse küsimus (Talve: lk 217). Pärisorjus oli talle vastumeelt kui midagi majanduslikult ebaefektiivset (?).

Teine ratsionalist oli Põltsamaa pastor August Wilhelm Hupel (1737-1819), kellelt ilmus üle kümne mahuka teose ja arvukalt artikleid. Ta tundis ulatuslikult valgustuslikku kirjandust ning levitas ideid edasi.

Eestikeelse ajakirjanduse rajamisele aitas ta kaasa 1766. aastal avaldatud ajakirja "Lühhike õppetus" näol. Veel kirjutas eesti keeles 1780. aastal “Eesti keeleõpetuse”, "Topograafilised teated Eesti- ja Liivimast” (Riga 1774-1782, 3 kd + täiendusköide), "Filsoofilised arutlused" näol. Rajas Põltsamaal lugemisseltsi 1772. aastal.

Baltisaksa kultuur

Ajalehtede taasilmumine sajandi lõpul

Alles 1761 hakati Riias avaldama kuulutuslehte “Rigische Anzeigen”, 1772 Tallinnas “Revalsche wöchentliche Nachrichten”, 1789 Tartu vanim ajaleht "Dörptsche politisch gelehrte Zeitung" peagi nimega "Dörptsche Zeitung", viimast trükkis Michael Gerhard Grenzius.

Ajakirjandus avaldas välispoliitikat, uute raamatute tutvustusi. Ajalehtedele toimis tsensuur ning 16. septembril 1796 keelustas Katariina II kõik eratrükikojad.

Teater

Intensiivsem teatritegevus algas Eestis 18. sajandi teisel poolel. Tallinnas tekkis asjaarmastajate püsiv teatritrupp 1784. aaastal August von Kotzebue juhtimisel. Avaetendus Kotzebue "Igal narril on oma müts".

Mõisate ehitamine sajandi II poolel

Barokk mõisate ehitamine puudutas sajandi II poolel peamiselt Põhja-Eestit: Harjumaal ehitas von Stackelberg Vääna, Virumaal von Pahlen Palmse, von Fock Sagadi, Hiiumaal von Stenbock ja von Ungern-Sternberg Suuremõisa.

== Eelärkamisaeg ==

18. sajandi lõpp ja 19. alguses algas rahvusluse sajand, kus valgustuse ja romantismi mõjul tekkis huvi rahvuskultuuride vastu, seal hulgas keele, ristiusu eelsete usundite ja ajaloo.

Eestluse esimene väärtustaja oli Merkel, kes ütles, et eestlased on kunagi olnud kõrgkultuur. Rahva tulevikust oli estofiilidel kaks käsitlust: eestlased sulanduvad peremeesrahvusesse või säilib omanäoline kultuur. Juhtivad estofiilid olid pastorid (M. Laari järgi ka mujal Euroopas): 153st 83. Estofiilsed grupid tekkisid ümber isikute Pärnus, Võrus, Tartus, Saaremaal. Olulised olid kaks valdkonda: keel ja minevikukäsitlus.

Periodiseering

1800-1830

Enamus estofiile olid baltisaksad ning uurisid peamiselt eesti keelt ja eestikeelset kirjasõna. Järgnevalt nimekamatest neist.

J. H. Rosenplänter elas ja töötas enamuse ajast Pärnus, õpetas taibukamatest eesti noormeestest koolmeistreid; teised pastorid võtsid tast eeskuju. Ta suurimaks teeneks oli ajakirja Beitrege (Lisandusi) välja andmine, seal kirjutas keelest, tõmbas kaasa Kristjan jaak Petersoni, edendas sellega eesti keelt. Muidu oli nõrga tervisega ning probleeme tekitas juhtum, kus ta poeg lasi kogemata kellegi maha.

J. P. von Roth oli pastor Kanepis, teda loetakse mõjukaimaks, oli õppinud Saksamaal. Pani esimesena pärisoristele talupoegadele (heatahtlikud!) perenimed, pidas sünnisurma meetrikat. Oli ainus õnneliku eluga baltisaksast estofiil (12 last, kõik kasvasid suureks).

O. W. Masing oli isa poolt eestlane, pidas end aga ise sakslaseks ning oli õppinud halle ülikoolis. Töötas kirikuõpetajana Lüganusel, Viru-Vigulas, Äksis. Isiklik elu raske: mitu last järjest surid, majanduslik kitsikus - püüdis kirjastada aga ei saanud.

Eesti kirjakeele puhul oli olulisim ühtse keele kasutamine, Eestis oli neid aga kaks Põhja- ja Lõuna Eesti keel, nn Tallinna ja Tartu keel. Esimese kasuks rääkisid tema suurem kasutajaskond ning edenenum raamatukaubandus, aga Liivimaal levis rahvaharidus laiemalt. 1811. aasta paiku algas sellesisuline diskussioon. Oluline roll oli Tartu ülikoolil, kes 1826. aastaks läks täielikult üle Põhja-Eesti keelele, enne oli keeli räägitud umbes pooleks.

1806 ilmus esimene eestikeelne ja maailma üks esimene talupojalehti Rothi "Tarto Maa Rahwa Näddalileht", millest ilmus 41 numbrit (10 neist leidis Tannberg Venemaalt). Lehe sisu puudutas välispoliitikat ja muid uudiseid, sisepoliitikat oli ettevaatlikkuse tõttu vähe. Leht suleti samal aastal, kuna keskvalitsus kartis rahutusi. Masing jätkas lehte 1821. aastal, kuid herhuutlaste vastuseisu (leht liialt ilmalik) ja majanduslike raskuste tõttu ilmumine katkes uuesti. Grenziuse trükikojast tuli 35% ulatuses eestikeelset materjali.

1804. aastal algas Rothi loodud kooliga kihelkonnakoolide asutamine, 1819 loodi Liivimaal esimene kaheastmeline selline. Kui 1804. aasta oma oli mõeldud vaid poisslastele, siis 1811 asutati üks ka tüdrukutele. Täiesti uue nähtusena algas õpikute väljaandmine, esimene oli mataemaatika teemal, seejärel ka aabits-ligemikud.

1830-1857

Sel perioodil lisandub liikumisse eestlasi, pettumust valmistab talupoegade üleminek õigeusku. Samal ajal muutub Vene impeeriumi suhtumine baltisakstese ning esimest ägedamat kriitkat kuuleb Riia slavofiil Juri Samaarinilt, kes kül kohe vangi pannakse, kuna oli palju kõrgetel kohtadel baltisakse.

Estofilide seas tekib idee oma eepose kirjutamiseks 1835. aastal ilmunud "Kalevala" järgi.

G. J. von Schultz elas noruse Tartus hilisema elu Peterburis, Tartus oli tal olnud hea Kotzebue näitekirjanduse valik, kuna vanaema oli teda isiklikult tundnud. Majanduslikke raskusi tal polnud, küll aga pereelus: naine läks hulluks (ja toodi Taru hullumajja). Suri Viinis, pseudonüüm Bertram.

Fr. R. Faehlmann sai oma mõjud Rosenplänterilt, tahtis eestlastele nende ajaloo tagasi anda, suri aga liialt vara ning ta tegevust jätkas

Fr. R. Kreutzwald, kes sai eelmisest innustust. Eluajal teda aga ei tunnustatud ning oli seetõttu kibestunud.

Estofiilide tegevuse põhisuunaks oli materiaalse mineviku kohta andmete kogumine, millega Õpetatud Eesti Selts tegeleski. Selle alateemadeks olid muinasusundi uurimine ja rahvariiete ülesjoonistamine. Teiseks eestlastele oma ajalookirjutuse loomine: tänu "Kalevipojale" muutus pidevaks kuigi anakronistlikuks ja paljusi valeks (Valgu artikkel).

== Ärkamisaeg ==

Baltikum ja venestuspoliitika kujunemine

...ajakirjanduses

Venestuse ajendiks võib pidada Poola ülestõusu 1863-4, millest kerkis esile Vene impeeriumide äärealade separatismi teema Vene ajakirjanduses ja seejärel poliitikas. Kirjutajate eesmärk oli näidata võimalikult halvasti Balti erikorda: kritiseeriti baltisakse ja tunti muret talupoegade majandusliku olukorra üle.

1868-76 ilmusid juri Samaarini raamatud "Okrainõ Rossii" (Venemaa piirialad), milel 5ndas osas kritiseeriti Aleksander II Balti poliitikat, mis soodustavat separatismi. Kriitika sisu moodustasid süüdistused, et Baltikumi talupojad pole ikka veel õigeusklikud, jätkub eestlaste ja lätlaste saksastamine ja valitsus pole andnud talupoegadele majanduslikku tuge. Kriitikale vastas Carl Schirren 1869. aasta mais kirjutisega "Livländische Antwort an Herrn Juri Samarin".

...poliitikas

Aleksander II asus pooldama administratiivset venestamist.

Ärkamisaja iseloomustus

Periodiseering

  1. 1857-1869, juhtiv tegelane Johann Voldemar Jannsen
    • 1857 "Perno Postimees", Jannsen
    • 1864 palvekirjaaktsioon
    • 1864 "Eesti Postimees", Jannsen
    • 1865 laulu- ja mänguselts "Vanemuine"
    • 1869 esimene üldlaulupidu
  2. 1870-1877, juhtiv tegelane Jakob Hurt
    • 1870 esimene eesti näidend "Saaremaa onupoeg"
    • 1870 Eesti Põllumeeste Selts Tartus ja Pärnus
    • 1870 Tartus algavad eesti üliõpilaste "Kalevipoja õhtud", millest kasvab hiljem välja Eesti Üliõpilaste Selts
    • 1872 Eeesti Kirjameeste Seltsi asutamine
    • 1872 Eesti Aleksandrikooli peakomitee ja abikomitee loomine
  3. 1878-1880-ndate I pool, juhtiv tegelane Carl robert Jakobson
    • 1878 "Sakala", Jakobson
    • 1879 2. laulupidu Tartus
    • 1880 3. laulupidu Tallinnas
    • 1881 Eesti seltside nn suurmärgukirja esitamine Aleksander III-le
    • 1881 lahkub Eesti kirjameeste Seltsi presidendi kohalt Hurt, asemele Jakobson
    • 1883 lõppeb Aleksandrikooli liikumine, sest olid tülid rahvusliku liikumise juhtide vahel.

Ärkamisaja aktiiv

Baltisaksa kultuuri eeskujud ärkamisaja eesti kultuurile

Laulupeod

Eesti laulupidudele eelnesid baltisakste omad 1857.,1861. ja 1866. aastal, äärmised kaks Tallinnas, keskmine Riias.

Põllumajanduse arendamine

Eestvedajaks oli Alexander Theodor von Middendorf, punane veis (tõi eestisse?). Oli aastatel 1862-1882 Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi president. Asutus oli eeskujuks järgnevalt rajatud eesti põllumeeste seltsidele. 1868. aastal hakkas Tartus ilmuma esimene eestikeelne põllumajandusajakiri "Eesti Põllomees", jällegi Middendorf selle asutaja, esimene tometaja jannsen. Idee rajada eesti põllumajanduskool - mis sellest sai?

Teater

Teater oli Tartus olnud 1812. aastast keelatud (miks? Napoleoni sõjakäik?), taaslubati 1867. Tartusse tõi teatri Carl Theodor Nielitz, kes oli 1855. aastast Tallinna Saksa Teatri direktor olnud.

Naisseltside rajamine

1872 asutati Tallinna Venemaa Haavatud ja Haigete Sõjameeste Hooldamise Ühingu Eestimaa Daamidekomitee. 1880 Tallinna nais-abikomitee, kelle presidendiks valiti Eugenie Cäcilie Fanny Rosenthal (1845-1897).

Keeleteaduse areng, lisaks Soome mõjud

Keelekasutuses arendati soome traditsioone, elluviijateks olid baltisakslased ja eestlased.

Eduard Ahrens(1803-1863), Kuusalu pastor, lõpetas Heinrich Stahli grammatikast alguse saanud saksa ja ladina orientatsiooni ning rajas uue, soomesuunalise keelekäsitlusviisi; see on püsinud tänaseni. 1843 avaldas ta grammatika, mille aluseks oli olnud soome keele oma.

Ferdinand Johann Wiedmann(1805-1887) Paul Ariste järgi oli teenekaim eesti keele uurija, ning tema kolme teoseta võiks eesti kultuur täna teistsugune olla. Need teosed olid: 1869 eesti-saksa sõnaraamat, 1875 eesti keele grammatika, 1876 "Eestlaste sise- ja välismaailmast".

Vene mõjud õigeusu kiriku kaudu

Õigeusu ja vene mõjud eesti kultuurile on veel vähe uuritud ja seega ebaselged, midagi sealt tingimata tuli, sest 1840-ndatel toimus Liivimaal suurem pöördumine õigeusku: 65 683 eestlast ja 40 397 lätlast (kust need numbrid). Toimis (õigeusklik?) Riia vaimulike seminar.

Mihkel Suigusaar (1842-1916) töötas vaimulikuna Pärnus, oli õppinud Riias ja Moskvas.

== Venestusaeg ==

Venestusperiood algas Šahhovskoi kuberneriks määramisega, üldisemalt 1880ndate esimesel poolel Aleksander III võimule tulekuga (esimene keiser habemega). Eestlased olid algul entusiasmi täis ning käisid kultuuri toetuseks ja baltisakste vastu keisrile palvekirja üle andmas. Sellega tegelikult ise kutsusid vaimud - Manasseini ja ta revisjoni 1882-83 - välja.

Baltisakse puudutas eelkõige haldusaparaadi venestamine: 1885 vene keel asjaajamiskeeleks, 1888 vene politseiinstitutsioonid, 1889vene kohtukorralduse kehtestamine, 1892 linnaseadus. Kultuuriliselt puudutas baltisaksi vaid Tartu ülikooli venestamine, muudel puhkudel puudutas kultuuriline venestamine eestlasi. Alghariduskoolid venestati 1885, mil nad allutati rahvaharidusministeeriumile.

Ajakirjanduses toetasid venestust "Olevik" ja "Valgus", millest esimene ajendatuna mõistuslikkusest, kuivõrd see üldse eestlasele arusaadav võib olla, teine lihtsast kaasaminekust. Neile vastandus "Postimees" Jaan Tõnissoniga. Selle lehega sai ajakirjandus oluliseks mainekujundajaks.

Kokkuvõttes polnud venestuse mõju niivõrd negatiivne, kui tal lastakse välja paista, seltistegevus lihtsalt kanaliseerus ohutute nimede taha: karskusliikumised, põllumeestekogud jne jne.

== 20. sajandi algusest iseseisvumiseni ==

Kujutav kunst

20. sajandi esimesed kümnendid oli aeg, mil eesti kunstnikud olid kõrgetel "kohtadel": baltisakste kõrvale tõusevad profesionaalsed eesti kunstnikud.

Häid haridusi saadakse välismaal, põhiliselt Düsseldorfi Kunstide Akadeemias (A. Laikmaa, K. ja P. Raud) ja Peterburi parun Stieglitzi joonistamise Keskõppeasutuses e Kunsttööstuskoolis (N. Triik, K. Mägi).

Maalikunstis olid silmapaistvaid portreid Nikolai Triigil Juhan Liivist (1909), Ants Laikmaast (1913), Konrad Mägist. Ants Laikmaa tuntuim portree on Marie Underist.

Ünnestunumad maastikumaalid olid Mägil Ahvena-, Saare-, Viljandi ja Võrumaast, rõõmsad ja värviküllased; Triigil "Dekoratiivne Norra maastik", Laikmaal Itaalia ja Tuneesia maastikest.

Kolmandaks valdkonnaks oli raamatuillustratsioonid: Kristjan Raud kujundas Juhan Liivi luulekogu 1909, Triik A. H. Tammsaare "Noored hinged" ja Noor-Eesti III albumi.

Tuntud skulptor oli Amandus Adamson, kes Russalka tegi.

Professionaliseerumised

Teater

1906. aastala avati uus ja uhke Vanemuine (mis I maailmasõjas hävis, 1960 avati uus hoone, vana ei taastatud), millega algas elukutseline teater. Maja projekteeris soomlane Armas Lindgren (1874-1929). Teatri esimene juht ja lavastaja oli Karl Menning (1874-1941), kes teatritegemise õppimiseks müüs oma maja maha. Ta lavastas palju Kitzbergi ning tegi näidendeid vahel ise ümber. Tema tähtsus seisneb selles, et tõi realismi eestisse. Rahvas aga soovis üldiselt komöödiaid, Menning pettus ja töötas pikka aega diplomaadina.

Estonia muutus kutseliseks teatriks samuti 1906. aastal, maja valmis 1913, arhitektiks samuti Lindgren koos esimese tunnustatud Soome naisarhitekti Wivi Lönniga. Seal ühte keskset kuju polnud, olid aga karismaatilised näitlejad Paul Pinna ja Theodor Altermann. Estonia repertuaaris oli rohkem Euroopa kui Eesti teatritükke.

Trivia: Pinna teeskles II maailmasõja ajal NSVL-is diplomaati, et süüa saada. Estonia hoone avaetendusel, kus mängiti Hamletit, kohtusid Under ja Adson.

Rahvakultuuri uurimine

Vanavara kogumise algatas K. Raud, ta arvas veel et kunstnikud võiksid inspiratsiooni ammutada rahvakultuurist.

Eesti esimene etnograaf oli Helmi Reimann-Neggo (Villem Reimanni tütar), kes oli isa poolt pandud Soome kooli, kus lõpetas ka ülikooli. Lõi mingi rahvakultuurilise klassifikatsiooni. Suri tuberkuloosi.

Päevapiltnik Jphannes Pääsuke. Eesti esimese mängufilmi "Karujaht Pänumaal" autor suri 25selt 1917. aastal toimunud raudteeõnnetuses - sõjas oli ellu jäänud.

Muusikaelu

Miina Härma tegevus jääb 19. sajandu lõppu, sest 1903-1911 viibis Kroonlinnas. Missioonitundes sakslasega ei abiellunud. Kirjutas "Tuljaku", millele ks koori liige sõnad kirjutas, samuti tuli tantsupartii loomise idee koorilt. Räägitakse, et levat olnud helge peaga.

Artur Kapp oli Astrahani muusikakooli direktor kuni 1920. aastani. Mart Saar astus avalikkuse ette 1911, ammutas ideid rahvakultuurist.

Ilmusid esimene heliplaata lauluga "Paistab kevadel ka päikene", viis oli ühe skulptori vilistatud, laulu laulis sisse üks juudipoiss (ja sumuti Soome esimesele heliplaadile).

Ajakirjanduse areng

"Teataja" alustas ilmus 1901 kuni 1905, seal töötas Marie Under.

Eesti eliitkultuuri arendamist taotlevad haritlasühendused

Noor-Eesti

Taotles esimesena eestlaste euroopastumist. Rühmituse juhtiv tegelane Gustav Suits arvas, et eesti kirjandus ona maha jäänud. Liikmeteks olid veel palju paguluses viibinud Friedebert Tuglas, Johannes Aavik, Anna Haava, Aino Kallas, Marie Under.

Tegevus jaotatakse kahte perioodi:

  • 1905-9 kujuneti ideeliselt
  • 1909-15 egeldi kunstilis-esteetilise küljega

Noor-Eesti liikmed olid suhteliselt enesekesksed ning rahva äratamisega eriti ei tegelenud; olid arvamusel et tuleks importida Prantsuse, Skandinaavia ja Itaalia kunsti ja mõjusid. Rühmitust kritiseerisid rahvale lähemal seisvad loojad nagu Kitzberg ja Vilde, seda teatri ("Tabamata ime") ja karikauuri abil. Suits ise kritiseeris Tõnissoni ja sai seetõttu karikeeritud (?). Veel arvustati Noor-Eesti tegevust kõnedes, kus sõnu väga ei valitud, seda tegi näiteks skulptor Weisenberg.

Rühmitus pettus iseendas sõja algusega, kuna Euroopa sõdis iseendaga.

Siuru

Loomine ajnedatud poliitilistest muudatustest Venemaal: maapaos olevad eestlased naasesid Eestisse (Tuglas) ning otsiside endale väljundit. Albumeid (?) kujundas Nikolai Triik.

Liikmeskonna moodustasid Noor-Eesti liikmed, lisaks mõned uued. Idee oli edendada "kohvikukultuuri" ning elust tõsisel sõjaajal rõõmu tunda. Kõrvalseisjate arvates läksid nad sellega liiale, kuna kriitiseeriti neid veel rohkem kui Noor-Eestit, näiteks Peeter Põld (oli kes?)

== Eesti Vabariigi aeg ==

vähemusrahvuste kultuuriautonoomia

Vähemusrahvused said Eestis kultuuriautonoomia, kui rahvuse liikmeid oli rohkem kui 3000, seega oli rahvusvähemusi kokku neli:

  • sakslased
  • rootslased
  • venelased
  • juudid

Kultuuriautonoomia kasutamine oleks lihtsaimaks osutunud kahel esimesel, kuid tegelikult õnnestus see kahel viimasel (võib-olla just hajususe tõttu).

Kultuuri üldjoonied

Iseloomulikud jooned kultuuris olid tugev rahvuslus (ajendatuna ja tagasipeegelduvana riigikaitsesse), riigi tugevnev sekkumine kultuuriellu 30ndatel, kultuurielu jätkuv profesionaliseerumine.

Palju mõjutusi tuli Prantsusmaalt, kus paljud õppimas käisid (Eduard Viiralt), Saksa mõjud saksa koolidest haridusele ja teatrile, Vene mõjud teatrile, Soome mõjud haridusele õpetajate ühiskongresside näol, leiti et võiks endid üksteisele risti tutvustada.

Kultuurialased kampaaniad:

  • Nimede eestistamine, mis sai hoo sisse alle 1934. aastast, et vältida saavutuste minekut teiste rahvuste nimele.
  • Setumaa "Kultuurirevolutsioon", mille sisu kolme valdkonda: koolihariduse kohustuslikuks muutmine, kirjaoskuse parandamine; kiriku ümberkorraldamine; kõigile perekonnanimede panek riigi käsul aastaks 1922 (võeti poeetilisi nimesid nagu Roosileht, Mustimets jne).

Saavutused

Muusika

Artur Kapi oratoorium "Hiiob" (jumal saatis Hiiobile kannatusi, et viimase usus veenduda, kannataja kannataski). Cyrillius Kreegi oratoorium "Reekviem" varalahkunud sõbra mälestuseks. Eevald Aava Eesti esimene ooper "Vikerlased".

Populaarsed laulud: "Metsatee", "Vaikne kena kohakene" ehk "Armas kena majakene", millede autor oli Müllahausen. Selle laulu viisi valisid liivlased omale hümniks (need vähesed, kes järel olid).

Arhitektuur

Esimene vool, mida järgiti oli ekspressionism, mille esindajaiks riigikoguhoone, mille eeskujuks Viini krematoorium, linnavalitsuse hoone. Funktsionalismi näideteks Munamäe torn, majad Tähtveres, Kadrioru staadion. Esindustraditsionalismi esindasid edu-näitavad Tartu turuhoone ja presidendi kantselei hoone Kadriorus, mis ehitati 1938.

Ehitati suurel hulgal koolimaju, aastatel 1937 ja 38 80 maja aastas. Uued kinod said populaarseteks kooskäimiskohtadeks.

Keeleuuendus

Kõvasti tööd tegi Johannes Aavik, kes tõi keelde umbes 1000 uut sõna, laene soome keelest, murdesõnu jne. Idee oli muuta keel väljendusrikkamaks, lasi rahval nedale soovitusi tuua, makses iga eest viis krooni.

Estonia teater

Kujunes 20ndate aastate lõkuks Eesti esindusteatriks, lavastati sõnateatrit, operetti, ooperit, balletti sümfooniaid. Püüti koondada parimaid.

Populaarseks näitlejatepaariks kujunes Ants Lauter ja Erna Villmer, kes esinesid järgnevates etendustes paarisrolli: "Laura ja Piibeleht", "Figaro ja Susanna", "Desdemona ja Othello", "Juudit ja Olovernes", "Lauluisa ja kirjaneitsi". Lauter, hüüdnimega Käsu Ants, lõi teatris distsipliini ning vähendas boheemlaslikku minnalaskmist. Liina Reimann mängis tihti emasid; temast algas traditsioon pärandada üht sõrmust (mis praegu on vist Ita Everi käes), idee oli pärit samalaadsest kombest Saksamaalt. Aarne Viisimaa oli populaarne ooperilaulja ja lavastaja, menukad "Traviata", "Võluflööt" ja "Krahv Luksemburg", mis oli vist populaarseim rahvusvaheline ooper üldse (?).

Raadio

1924 ostis Tartus esimese saatja Eesti Üliõpilaste Seltsi, 18. detsembril 1926 alustas regulaarset edastamist Tallinna Kopli saatejaam, sellest ka ringhäälingu sünnipäev. 1924-36 töötas Raadio ringhääling, mis siis muutus Riigi Ringhäälinguks. Saatjaid kokku kolm: kaks Talinnas ja üks Tartus, 1937 üks ka Türil.

Olulisim kuju Eesti raadios Felix Moor, kes tõi raadiokunstižanri. Oli lahtise peaga, aga ka napsimees, mille tõttu ted kokku kuus korda vallandati ja alati tagasi kutsuti. Saatetüüpidest võib nimetada vabareportaaži, kuuldemängu, lastetundi, lugemistundi. Moor oli hiljem ENSV-s teatri õppejõud, hiljem õpetas Moskvas - koolituselt oli ta kutseline näitleja. Tema saateist on säilinud vaid üks (estonia arhiiv pommitati II maailmasõja ajal puruks).

Film

Kuni 1937. aastani oli Eestis tummfilm. Suurematest sündmustest, nagu väliskülalised, sured peod, paraadid, spordiüritused jms, tehti dokfilme; tähtsaimad neist sarjas (?) "Filmikaameraga läbi Eesti", "Kas tunned maad?". Filme mis tehtud 1936. aastal ja hiljem, on peetud propagandamaigulisteks, aga mitte räigelt.

Nõukogude ehk Eesti NSV aeg (1940-1991)

=== Nõukogude okupatsioon ===

Esimesed muudatued tabasid hariduselu, kus õpetajate ümberkasvatamiseks käivitati ajakirjad "Nõukogude kool", "Ateist" ja "Noor Leninlane". Nõuti toetumist kommunismi klassikale. TÜ nimetati TRÜ-ks. Katkes normaalne kirjanduselu ning ilmuda võisid vaid veidrad kommunismi ülistavad teosed või neutraalsed. Ajalookäsitluses alustati iseseisvusperioodi halvustamist ning õpetati austust venelaste vastu.

Teatrites nõuti vene autorite teoste lavastamist, 40nda aasta hooaja avamisel astus üles ka NKVD laulu- ja tantsuansambel.

Ajakirjanduses toimus ümbersünnid: "Uus Eesti" nimetati "Rahva Hääleks", "Päevaleht" "Kommunistiks", "Postimees" "Tartu Kommunistiks" jne. Kõik hakkasid edastama valitsuselt saadud väärinformatsiooni.

Kinos ilmus 1940. aasta sündmusi valesti esitav film "Rahva tahe".

18. juulil aastal 1940 aset leidnud Eesti-Läti jälgapallimatšist kujunes meeleavaldus, mis andis võimudele ettekäände spordijuhtide arreteerimiseks, likvideeriti Eesti Ölümpiakomitee, spordiorganisatsioonid suleti või lülitati ülevenemaalistesse ("Dünamo", "Spartak", "Lokomotiiv")

=== Stalinism ===

Idee oli tagada ideoloogiline puhtus kõigis eluvaldkondades, mis eesmärgil korraldati kampaaniaid ja pseudoteaduslikke diskussioone. 1944. aasta otsusega algas võitlus kodanliku natsionalismiga, mis kulmineerus 1950. aasta märtsipleenumiga (Moskva poolt vaadatuna ja kokkuvõetult: Eesti süüasi ), mõte oli lõpetad kohalik omaalgatus.

Uus ajalookäsitlus

1946. loodi Eesti NSV Teaduste Akadeemia, 1947. selle sisse Ajaloo Instituut, samal aastal alustas tegevust EKP Parteiajaloo Instituut. Esialgu oli plaan välja anda kaheköitleine Eesti ajalugu, 1950. aasta järel kujunes idee anda välja kaks käsitlust: üks lühike ja kolmeköiteline põhjalikem. 1952 ilmuski lühike, kuid Stalini surma järle oli jällegi uut vaja.

Koolides ja TRÜ-s viidi sisse uued ained. TRÜ-s marksismi-leninismi aluste kateeder taastati 1944 (1940 oli loodud), 1956 nimetati see ümber NLKP ajalooks.

Kultuuritegelaste allutamine nõukogude kultuuripoliitikale

Kultuuritöötajad vahetati välja usaldusväärsemate inimeste vastu, mõned represseeriti, mõned sooritasid vaimse enesetapu ehk loobusid oma tõekspidamistest. "Loometöös" lähtuti NSVL Kunstide komitee väljatöötatud temaatikast, selle sisuks oli tööliste, kehtiva režiimi ja juhi ülistamine. Täitmist tuli loomulikult kontrollida.

Tegeleti ideoloogiline kasvatustööga.

Keskseks tegelaseks kirjanduses, kunstis, kinolinal ja teatris sai Jossif Stalin.

Ajakirjandus ilmselt rääkis seda juttu, mida partei tahtis.

Kultuurilooming 1944-53

Kirjandus

Võimudega läksid (esialgu) kaasa järgnevad kirjanikud ja luuletajad: Juhan Smuul ("Poeem Stalinile"), August Jakobson ("Elu tsitadellis"), Hans Lebrecht ("Valgus Koordis"), Mart Raud, Johannes Semper. Võimudele sobival moel, kuid mitte kaasa minevana kirjutasid Oskar Luts, Mait Metsanurk ja Hugo Raudsepp (EA VI, 341)

Dekadentideksd aga kuulutati Betti Alver, Kersti Merilaas ja August Sang; Tuglas sai halvakspanu ja mõnituste osaliseks. Sõja ning repressioonide käigus hukkusid Evald Tammlaan ja Jüri Parijõgi, Siberis suri Heiti Talvik.

Haripunkti saavutasid repressioonid 50ndate alguses, mil ohvriteks langesid isegi "truud ning teenekad" nagu Semper või Andresen.(lk 341) Surve lõdvenes Stalini surmaga ja põlu alt pääsesid välja mõned vanema põlve kirjanikud nagu Marie Under, Gustav Suits jt, taastades nii sidet vanema ja sula aja kirjanduse vahel. (EA VI 342)

Kunst
  • Eesti NSV lipp

Opositsiooniline kunst:

  • Alfred Kongo
  • Linda Kits-Mägi, "Piletikassa juures" 1945-1949
  • Elmar Kits, "Kompositsioon rebasega" 1949
  • Lüüdia Vallimäe-Mark, "Autoportree musta kübaraga" 1949
Skulptuur

Hävitati vanu ja püstitati uusi mälestusmärke.

Tallinnas:

  • 1947 Pronksmees (Alas, Roos)
  • 1950 Lenin (skulptor N. Tomski, arhitekt A. Kotli)
  • 1950 Stalin (Tomski, arhitektid P. Tarvas ja A. Volberg)
  • 1950 Kalinin (A. Kaasik, arhitekt A. Alas)
  • 1950 Johannes Lauristin (G. Pommer, arhitekt K. Lüüs)
  • 1951 Kingissepp (E. Roos, A. Kotli)

Tartus:

  • 1951 Lenin (F. Sannamees, G. Pommer, A. Vomm, arhitekt L. Haljak, M. Port)
  • 1952 N. Burdenko (J. Raudsepp, A. Mölder, arhitekst P. Tarvas, A. Volberg)
  • 1952 Kreutzwaldi mälestussammas, mis püstitati Kalevipoja asemele
Arhitektuur

Ehitati monumentaalseid, esinduslikke, neoklassitsistlikke ehitisi, mis pidid väljendama NSVL-i ülevust.

Muusika

Mitmed omaaegsed tuntud heliloojad jäid Eestisse ja jaätkasid siin oma tööd: Heino Eller, Artur Kapp, Tuudur Vettik, Enn Võrk. Kergemuusikaga jätkas Raimond Valgre. Gustav Ernesaks asutas RAM'i.

Laulupeod:

  • 1947. aasta laulyupidu
  • 1950. aasta üldlaulupidu

1940-ndatel algas varasemate laulutekstide parandamine, ka muusikuid represseeriti.

Teater

August Jakobsoni "Elu tsitadellis", Aadu Hint ja Johannes Semper

Kirik

vt historiograafiat

Represseerimised kunstielus

1949-1956 olid Venemaa vangilaagrites kunstiüliõpilased Ülo Sooster, Lembit Saarts, Valdur Ohakas, Hekldur Viires, Henn ja Esther Roode (siis Potisepp).

Tõuke EKP KK 8. pleenumi korraldamiseks andis ÜK(b)PKK otsus. 10. veebruarist 1948 otsus V. Muradeli ooperist "Suur sõprus"

=== Sula ===

Kirjandus

Kirjutati eelkõige romaane, milles nüüd võis minevikku pisut tõepärasemalt kujutada, kuid sellegi poolest pidi nõukogude võimu korraldatut vähemalt vabandama (või õigustama). Märkimist väärivana anti välja eesti kirjandusklassika valiksarju: Tammsaarelt, Lutsult, Vildelt jt.

1960-ndatel tabas Eestit köös ülejäänud Euroopaga üldisem kirjandusuuendus, uute kirjanikena kerkisid esile ArvoValton, Mati Unt, Aimeé Beekman; luuletajatest Jaan Kross, Ain Kaalep ja Ellen Niit, kelle järel kassetipõlvkond: Paul-Eerik Rummo, Mats Traat, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Viivi Luik. Uuesti hakkas kirjutama Betti Alver.

Arhitektuur

Vabaplaneering, 1962 Mustamäe.

blabla EA VI sula osast

Hruštšov mõistis stalinismi hukka ning püüdis rõhuda ka inimeste südametele, et stalinismi tüüpi vaenlase asemel ka iseennast ja asetada ühiskond ettepoole.

Korterikitsikus

Kosmopoliidid Sirje Edre, Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm.

Vanemuises algas 1968 teatriuuendus Evald Hermaküla ja Jaan Toominga juhtimisel, mille avalduseks sai P. E. Rummo näidend "Tuhkatriinumäng", mis esimesel aastal ära keelati aga 69 siiski lavale jõudis. Keelamise aastal toimus erandlikul kombel selle vastu meeleavaldus.

1960ndate aastate Kääriku kultuurilaagrid, kus arutleti eesti kultuurist kõige laiemas mõttes. Oluline oli inimlike kontaktide teke seal.

GULAGist lasi Beria pool (1,2 miljonit) välja.

Kunstitegelasi tuli põlu alt välja: Tuglas ja muud eestiaegsed.

Olulisimaks kirjandusžanriks oli romaan. 1956 ilmus Rudolf Sirge "Maa ja rahvas"

=== Stagnatsioon ===

Kirjandus

Luulesse tulid Juhan Viiding ja Doris Kareva. Eesti esiproosakirjanikuks kujunes Jaan Kross

Arhitektuur

Kultuuripoliitika juhtimine EKP Keskkomitee poolt

Eesti Kommunistliku Partei Keskkomitee:

  • kontrollis kultuuriasutuste kaadrit, pidades arvestust parteilise kuuluvuse üle.
  • lubas ja kinnitas erinevate kultuuriürituste programmi.
  • kontrollis erinevate kultuuriürituste läbiviimise ideoloogiliselt õiget suunitlust. Selleks tegid kohalikud asutuste, kolhooside jm partorgid ettekandeid kohalikele parteikomiteedele, kes suunasid küsimuse EKP KK-sse.
  • määras aunimetusi.
  • suunas väljapoole Eestit esinema sõitvate kultuuritegelaste tegevust.
  • kinnitas väljapoole Eestit (nii NL kui välismaale) esinema minevate kultuuritegelaste nimekirjad ja repertuaari.
  • kontrollis Eesti kultuuritegelaste esinemisi väljaspool Eestit.
  • kontrollis Eestisse saabuvate välismaa kultuuritegelaste tegevust
  • kinnitas Eestisse tulevate väliskultuuritegelaste nimekirjad ja tegevusprogrammi.

Kultuurielu tulemused

Muusika

Silmapaistvate muusikute esilekerkimine:

  • Arvo Pärt (1935), tintinnabuli stiil
  • Veljo Tormis (s 1930), näiteid: Suurtsükkel “Unustatud rahvad” (Liivlaste pärandus 1970, Vadja pulmalaulud 1971, Isuri eepos 1975, Ingerimaa õhtud 1979, Vepsa rajad 1983, Karjala saatus 1989).
  • Eino Tamberg (s 1930), näiteid: 4 sümfooniat, ooperid (Raudne kodu (1965), millega avati Vanemuise teatri uus hoone 1967), palju lastelaule.

Oopereid kirjutasid Eugen Kapp ja Gustav Ernesaks. Väljaspool Eestit jätkas loometööd Eduard Tubin. Arvo Pärt ja Neeme Järvi läksid välismaale ja said kuulsaks.

1980-ndatel kerkisid esile Olav Ehala, Erkki-Sven Tüür, Lepo Sumera.

Muusikat tehti filmidele.

Rockmuusika: Ruja 1971, Rein Rannap. Kõige olulisem Ruja laulutekstide autor oli Juhan Viiding (Jüri Üdi). Malevalaulud, EÜE(?) loodi 1964, igal suvel kuulus sinna 2000-2500 üliõpilast (u 10 % tudengitest).

Film

1967 "Keskpäevane praam"(Kaljo Kiisk): nõukogude inimest ülistav, 1966 "Mis juhtus Andres Lapeteusega" (Grigori Gromanov), 1969 "Kevade" (Arvo Krusement), 1969 "Viimne Reliikvia" (Kromanov), Leida Laiuse filme stagnatsiooni ajal: 1973 "Ukuaru", 1979 "Kõrboja peremees", 1985 "Naerata ometi".

Hea tase oli dokumentaalfilmidel: Andres Sööt, Mark Soosaar, Lennart Meri.

Skulptuur

parteilisuse printsiip: kunst kas proletaarne või kodanlik. Silmapaistvaid saavutusi Jaak Soansilt:

  • A. H. Tammsaare Tallinnas (1978) oli esimesi Eestis pronksi valatud töid;
  • K. J. Peterson Tartus (1982).

1975 valmis Maarjamäe memoriaalansambel, autoriks Allan Murdmaa.

Käsikirjalised almanahhid

1960-ndate aastate lõpus tekkis Eestis alternatiivluule, mida avaldati omakirjastuslikes väljaannetes - almanahhides. Aastatel 1969-1972 ilmus neid palju, millest tuumakamad olid "Jumala tuul", "Õitsev tuul" ja "Kamikadze". 1970-ndate lõpul avaldati taas mõned varasemad ajakirjad, näiteks VIGILIA (1978-1979), luuakse uusi, nagu TÕLET, POOLPÄEVALEHT.(vt Vikipeedia: Omakirjastuslik tegevus Eestis)

Teater

Murrang Eesti teatris 1960-ndail-1970-ndail on eesti teatriajaloo põnevamaid lehekülgi. Teatrite külastatavus kasvas, sest repertuaar paranes. Teatrielus tuleb nimetada kaht põhilist keskust: Tartu ja Kaarel Ird ning Tallinn ja Voldemar Panso, Jaan Tooming.

1967 avati uus Vanemuise hoone (nurgakivi pandi juba 1960), esietendus Eino Tambergi ooper "Raudne kodu" Kaarel Irdi lavastuses. Ugala teatrihoone avati 29. detsembril 1981 Jaan Toominga lavastusega "Rahva sõda".

1980-ndatel Eino Baskin. Georg Ots, Ita Ever, Jüri Järvet.